"Põlvkond teise järel on
lootuse kaotanud koeraomanikud avastanud, et kui asi jõuab koera
õpetamiseni, talle range distsipliini, sõnakuulelikkuse, kannatuse ja
püsivuse õpetamiseni, siis viib see kokkuvõttes selleni, et koer ei pane
teie käsklusi tähele rohkem kui keskmine alaväärtuslik diktaator võtab
kuulda ÜRO rahumeelseid resolutsioone Kui täiesti aus olla, siis kõige
paremini saate koera oma tahtmist tegema panna siis, kui annate talle
pistist. See mõjub alati.
"Martin Baxendale "Kuidas koeraomanikuna ellu jääda"
Näitusekoolituse
võtmesõnadeks on: MOTIVATSIOON, PAINDLIKKUS ja KEHAKEEL.
Meie koer on oma välimuselt selline nagu ta on, seda muuta ei saa, kuid me saame
lisada koerale sära ja rõõmu ning esinemisoskust. Kõik teavad, kuidas keskpärast
koera on võimalik hea esinemisega võitma panna ning oma tõu suurepärast
esindajat puhtalt kehva esituse ja ettevalmistuse tõttu esikohast ilma jätta.
Tihti lähevad inimesed oma koeraga ringi ning lihtsalt ootavad temalt sära ja
lõbusat esinemist, liigutamata ise lillegi. Loomulikult ei anna selline
käitumine tulemusi. Kui inimene läheb ringi noruspäi või ükskõikselt, muutub
koer peagi oma omaniku koopiaks. Just omanik peab tegema sissejuhatuse selleks,
et võiks kujuneda tujuküllane situatsioon. Lõbus olek pole ju asja algus, vaid
on reakstsioon mingile varem toimunud toredale asjale. Seega, kui soovite, et
teie koer käituks lõbusalt ja karismaatiliselt, peate ise tegema sissejuhatuse.
Ettevalmistuse tähtsus
Koera esitamine on umbes nagu auto juhtimine. Tihti teevad
inimesed seda esimest korda samal moel, nagu nad käituksid esmakordselt
autoroolis olles - nende aju küll ütleb, mida teha, kuid keha ei kuula sõna.
Inimene on pinges, hädas kõigi nende pedaalide, kangide ja kaasliiklejatega ning
enesekindlus puudub täiesti. Aasta pärast suudab sama inimene autoroolis
tegeleda peale juhtimise veel mitme kõrvalise asjaga - rääkida kaassõitjatega,
avada lastele kommikotti, hoida silma peal koeral jne. Nüüd juhib inimene autot
mitte ajuga, vaid automaatselt - "selgrooga". Sama moodi on koera esitamisega -
me peaksime seda tundma oma selgroos.
Tegelikult on auto juhtimine palju keerulisem kui koera esitamine, kuid oluline
erinevus seisneb selles, et enne linnaliiklusesse sööstmist me harjutame nii
tihti kui võimalik, enne koeranäitust aga ei treenita praktiliselt üldse.
Võib-olla õpetatakse koerale veidi jooksmist aianurgas või seismist köögilaua
peal, kuid me ei valmista end ega oma koera ette näituse pingeliseks
situatsiooniks. Mingil kummalisel põhjusel on levinud arvamus, et me õpime oma
koera esitama just näituseringis olles. See võrdub aga autosõidu õppimisega
rallivõistlusel!
Kehakeel
On olemas väga palju koeri, kes ringist väljaspool olles
on rõõmsad ja väga heas kontaktis omanikuga, kuid ringi astudes justkui vajuvad
kokku - pole jälgegi efektsest seisakust ega hoogsast liikumisest.
Kas te teate selliseid koeri? Kui jah, siis kujutage situatsiooni: kutsikas oma
esimesel näitusel. Ta on üliõnnelik, rõõmus kõiki inimesi, ka kohtunikku kohates
ning tal on vaja joosta korraga kümnesse suunda. Teie kutsikal on maksimaalne
sära ja karakter juba olemas. Te püüate teda meeleheitlikult panna seisakusse
ning võibolla hoida veel ka pead ja saba. Kutsikas ei saa aru, mida temalt
oodatakse ja miks te äkki närviliselt rabelema hakkasite (paljudel inimestel
hakkavad ka hääl ja käed värisema) ning loomulikult ei omanda õpetamata kutsikas
sellises situatsioonis kauni seismise kunsti, ükskõik kui nõudliku tooniga te
talle "Seisa!" kordate. Vastupidi - kutsikas ei saa aru, miks te niimoodi
käituma hakkasite, kuid avastab, et see tore näitus ei olegi üldse nii tore.
Aasta hiljem, kümnendal näitusel, kannatab seesama koer vaikselt kogu
ringistoimuva ära ning oskab ehk seistagi, kuid kogu tema olek räägib, kuivõrd
ta sooviks olla ükskõik kus mujal.
Siin mängib koera ettevalmistamatuse kõrval olulist rolli see, kuidas händler
ise ringis käitub. Tavaliselt väljaspool ringi, enne etteastet, valmistab
inimene oma koera ette: kõnnitab teda, räägib
koeraga lõbusalt, inimese kehahoiakust ja häälest õhkub enesekindlust, millest
tulenevalt ka koer on enesekindel ja rõõmus. Siis aga tuleb minna ringi, kuid
puhtalt psühholoogiliselt on see samm, mis toob meid ringist väljaspoolt ringi
sisse, paljude jaoks hiiglasuur. Inimesed hakkavad tohutult pabistama ning nende
kehahoid muutub täielikult. Suhtluses koeraga on kehakeel aga ülivõimas
instrument. Niisiis: oluline ei ole mitte see, mida te teete ringist väljaspool
olles, vaid see, mida te teete ringi sees. Meil on mitmeid võimalusi, kuidas
koertelt nende koorem ära võtta ning neid ringis motiveerida. Koer
loeb inimese energiat.
Motivatsioon
Seismise õpetamiseks on kõige parem kasutada shapingut.
See põhineb koera enda otsusel seista, ilma et me teda kuidagi füüsiliselt
mõjutaksime ning viivitamatul premeerimisel soovitud tegevuse eest. Nii õpib
koer, et seismine on kiireim viis preemia saamiseks. Oluline on, et maius oleks
koera tõesti motiveeriv (piisavalt pisike, et seda närima ei jää), seda kiiremini ja
innukamalt koer õpib.
Võtke paremasse kätte vähemalt 6-8 maiusetükikest. Panete käe maiusega üsna
koera nina juurde, näitate koerale maiust, ütlete "Seisa!" ja liigutate maiust
niipalju, et koer tõuseks püsti ning siis premeerite koheselt ühe tükiga.
Liigutate käe kiiresti u. 10 cm kaugusele koera ninast ja toote kohe tagasi,
ütlete käskluse ja annate uue tükikese. Kui koer ei jäänud püsima ning astus
sammukese ettepoole, lükkate koera sellesama maiusekäega oma kohale tagasi ja
siis premeerite. Sel viisil jätkate, kasutades ära kõik maiusetükikesed ja
lõpetuseks mängite koeraga. Algul lasete koeral seista vaid sekundi, ja siis
premeerite. Kui koer on asjast juba aru saanud, saate tasapisi püsivust
suurendada. Selle harjutuse ajal pole absoluutselt tähtis, kus ja kuidas on
koera jalad, nendega tegeleme hiljem.
Siinkohal on oluline, et koer mitte ei võta ise maiust, vaid teie annate. Selle
harjutuse ajal on kasulik rihma üldse mitte kasutada, kuna entusiastlike koerte
puhul tekib kiusatus neid (eriti väikesekasvulisi) hoopis rihma abil seisma
panna ja maiust mitte kasutada ning see lõpeks võitlusega. Pidage meeles, mida
tugevama mõjuga on preemia, seda suurem on karistus seda mitte saada. Oluline on
oodata ära hetk, millal koer on ise otsustanud seista ning siis viivitamatult
premeerida.
Suur viga, mida tehakse, on see, et maiusega ollakse liialt kokkuhoidlikud. Kui
koer seisab ilusti, siis me ainult näitame maiust, selle asemel et seda talle
hea töö eest anda, kuid kui tal lõpeb kannatus ning ta liigutab end, siis alles
ütleme "Seisa" ja premeerime ruttu. Me ise küll arvame, et õpetame koerale
seismist, kuid premeerime teda hoopis liikumise eest ning kui me sel viisil
jätkame, ei õpi koer kunagi korralikult seisma.
Seismine ja kehakontakt
Millegipärast arvatakse, et see, kui kohtunik koera katsub
ja tema hambaid vaatab, peaks olema koera jaoks loomulik ning et ta peaks laskma
sel rahulikult sündida. Tegelikult on see sama, kui teid hakkaks keegi tänaval
kompama. Seega tuleb meil koerale õpetada, et "Seisa" tähendab tegelikult kahte
asja - tuleb seista paigal ja lasta end rahulikult katsuda.
Esimesed käed, mis koera keha puudutavad, ei tohi kindlasti olla kohtuniku käed
näitusel (on olemas palju "halbade
kätega" kohtunikke), vaid siin jõuame
seismise järgmise etapi õpetamise juurde. Paneme koera enda ette seisma. Ütleme
"Seisa" ja samal hetkel, kui parema käega anname maiust, puudutame vasaku käega
koera pead ja libistame käe üle koera selja kuni sabani. Nii toimime mitmeid
kordi - iga maiusetüki andmise ajal silitame koera peast sabani.
Kui koer suhtub puudutustesse rahulikult, siis alustame jalgade sättimist.
Ütleme "Seisa" ja nüüd hoiame paremat kätt koera nina juures, lastes tal sealt
tasapisi nosida, samal ajal libistame vasaku käe koera pealaelt esimese jala
küünarnukini, tõstame jalga küünarnukist ja asetame maha, öeldes "Seisa", sama
kordame teise esijalaga, seejärel asetame paika ühe ja siis teise tagajala. Siin
on oluline, et iga jala puhul alustame puudutust just peast ning iga jala juures
ütleme "Seisa". Seejärel võtame vasaku käega kinni kaelarihmast ja viime parema
käe koos maiusega hetkeks koera koonust veidi eemale, ei saavutada ootusärev
ilme, premeerime ning seejärel vabastame mänguga. Siinkohal tuleb rõhutada üht
händlerdamise võtmesõna - pehmed käed. Ükskõik,
mida te oma kätega koera juures teete, alati peavad teie liigutused olema
kindlad, rahulikud ja pehmed. Kui teie tõu traditsiooniline näituseseisak näeb
ette pea või saba hoidmist, siis meeldib koerale palju enam, kui te neid kehaosi
pehmelt ja justkui sümboolselt hoiate, selle asemel et teda nagu märga pesu
toore jõuga sirgu tõmmata.
Algul peab koer seisma vaid u. 3 sekundit, seejärel järgneb aktiivne mäng.
Kindlasti ei saa mänguks lugeda loidu silitamist ja patsutamist, sel moel jääb
koer magama. Kui koer seisab, ei tohiks ta osata arvata, millal ta vabastatakse,
see annab pinges, ootusäreva ilme.
Kui koer liigutab jalga, pange see uuesti rahulikult paika, kuid ärge öelge
"Ei!". Võibolla liikus koer seetõttu, et olite ta spagaati pannud või siis
stressist, mis on juba iseenesest negatiivne. Kui te ütlete "Ei!", muutub
situatsioon topelt ebameeldivaks. Händlerdamisel ei ole kahe negatiivse summa
iialgi positiivne. "Seisa" peab olema koera jaoks hea, positiivne sõna.
See harjutus "peast jalani" võib tunduda tüütu ja mõne tõu
puhul sobimatu, ometi on see vajalik baasharjutus kõigile tõugudele. Ükskõik,
kuidas te oma koera lõpuks esitate - doublehandling nagu bokseritel,
freestanding händleri ees nagu labradori retriiveritel, händleri kõrval kergelt
pingul rihmaga seismas nagu cavalierid, hoides peast ja sabast nagu cockereid -
kõigi tõugude puhul tuleks alustada sellest kontaktiharjutusest.
Paindlikkus
Koer peab oskama seista iseseisvalt. Kui te näitate koera
näituseringis ja kohtunik liigub teie selja taha, peate olema valmis liikuma
teisele poole koera, samal ajal kui koer peab jääma samasse asendisse.
Ka seda tuleb harjutada. Hoidke liikumise ajal üks käsi kogu aeg koeraga
kontaktis, kas turja peal või lõua all (olenevalt tõust) ning enne liikuma
hakkamist öelge "Seisa".
Ajastamine.
Kui ringis on korraga 30 koera ning kohtunik alustab koerte rivi ees kõndimist,
siis samal ajal kui rivi alguses olevad koerad on näituseseisangus, peaksid rivi
lõpu koerad alles puhkama, sest kui ka viimane koer on perfektses asendis, on
suur tõenäosus, et hetkel, kui kohtunik lõpuks temani jõuab, koer väsib ja
liigutab end. Niisiis peame õppima oma koeri "sisse lülitama", neid kiiresti
seisangusse panema. Händlerikursusel õpivad inimesed seda tegema 10 - 3
sekundiga. Kuid pidage meeles: kui olete koera "sisse lülitanud", ei tohi
unustada teda "välja lülitada", s.t. premeerida ja mängida.
Liikumine
Tihti võib ringis näha inimesi rihma sikutamas või
jõnksutamas, püüdes koera niimoodi ringis juhtida ja arvates, et nii see käibki.
Tegelikult puudub neil nii kontroll kui ka kontakt koeraga. Drastilisemaks
näiteks on olukord, kus koera puuakse rihmast nii tugevalt, et ta esimesed käpad
siblivad õhus ega puutugi maad - on naeruväärne, et sel viisil loodetakse
saavutada pea püsti hoiakut. Nii nagu seismisel peab ka liikumisel koer olema
motiveeritud. Jällegi kasutame shapingut Lihtsaim viis selleks on hoida maiust
koerapoolses käes ja alustada koos koeraga liikumist. Kui koer teeb paar
korralikku jooksusammu, kiidate ja premeerite kohe ning jätkate liikumist. Kui
koer hüpleb või galopeerib, siis tuleb kannatlikult liikumist jätkata, kuni
saavutate soovitud jooksu ning jälle premeerida. Kui väikest kasvu koerte puhul
tuleb teil algul maiuse andmiseks üsnagi küürus
liikuda, siis ärge unustage end sirgu ajada, kui koeral on juba asi selgem ning
paus premeerimiste vahel võib pikeneda.
Väga tähtis on liikumise ajal koeraga lõbusalt ja kaasakiskuvalt rääkida. Kui
teil näituseringis ehk ei ole võimalust koera väga tihti premeerida, siis jooksu
ajal ergutada võite oma koera alati, saavutamaks hoogsat liikumist ja rõõmsalt
lehvivat saba. Kui teie tõugu näidatakse pingul rihmaga, siis jälgige, et rihm
oleks pingul vaid sümboolselt, ei ole vaja koera riputada. Ärge kartke teistest
erineda! Kui teil on koer sedavõrd treenitud ja motiveeritud, et võiksite ringis
vabalt ilma rihmata liikuda, siis pole mõtet sulada halli massi ning koera ilma
vajaduseta rihmast kiskuda lihtsalt seepärast, et kõik teevad nii, vaid
demonstreerige lõdva rihmaga oma koera uhke peahoiakuga vaba liikumist ning
uskuge - kohtunik märkab teid kindlasti.
Õpetage koera lugema teie kehakeelt. Tehke pöördeid paremale või vasakule,
kallutades keha vastavalt ning premeerides kohe peale pööret. Kui teete
liikumiselt täispööret, siis jälgige, et koer jääks pöördel väljapoole. Kätt ei
ole vaja vahetada, koer on alati vasakul pool. Enne kui hakkate ümberpöördu
tegema, aeglustage veidi, võtke koeraga kontakti ja alles siis pöörake end
ümber. Oodake, kuni koer on jälle teie kõrval, premeerige ning alustage
liikumist.
Maiust andke alati vasaku, s.o. koerapoolse käega. Kui maius on paremas käes,
keerab ka koer pea paremale ning kohtunikul pole võimalik tervet siluetti näha.
Õppige hoidma ühes käes korraga nii rihma kui ka maiust.
Kolmnurk
Enne kui astute ainsatki sammu, tehke endale selgeks, kus
on see kolmnurk ja määrake kindlaks pöördekohad. Seejärel võtke koeraga
kontakti. Kolmnurga puhul on olulised kaks nurka. Igas nurgas tuleb koeraga
kontakteeruda ning kindlasti vaadata kohtuniku poole, näitamaks, et teate,
kellele te oma koera näitate. Kohtunikust eemale ja kohtuniku poole - nendel
kolmnurga külgedel tuleb liikuda veidi aeglasemalt. Sellel osal, kus kohtunik
näeb koera külgvaates, tuleks joosta kiiremini, eriti kui koer on hea liikuja.
Miks paljud koerad ei taha kolmnurgas liikuda? Sellepärast, et nad on harjunud,
et pöördeid nurkades tehakse tugeva rihmatõmbe saatel. Koer saab sellest aru
nii, et nurkades teda karistatakse ning ebameeldivuse ootuses pidurdab ise
aegsasti.Õige on koera juhtida nurgast läbi, kasutades kehakeelet. Sirutage käsi
rihmaga ettepoole, pöörake keha ja kätt juba veidi enne pööret, näitamaks
koerale, kuhu minnakse
Hobusega ratsutates oleme me sunnitud kasutama oma aju, sest meie jõud hobuse
omast üle ei käi. Koertest oleme me aga füüsiliselt üle, mistõttu me tihti ei
vaevugi nendega manipuleerimisel kasutama oma mõistust, vaid ainult toorest
jõudu.
Händler
Siinkohal veidi ka händlerist. Tihti kipuvad inimesed enda riietusele
näituseringis liiga suurt rõhku panema. Kantakse
liialt silmatorkavaid riideid, palju ehteid ning ülearu kõrge kontsaga kingi.
Teiseks äärmuseks on lontis dressid.
Riietus peab olema puhas ja korrektne ning võimalikult tagasihoidlikes
värvitoonides. Rusikareegliks on, et ei kanta koeraga sama värvi riideid (musta
koeraga musti jne.), teie riiete kirevus ei tohi koera ka tahaplaanile jätta.
Lihtne soovitus - katsetage kodus peegli ees. Pange selga rõivad, mida kavatsete
näitusel kanda ning koer enda ette seisangusse ja kontrollige, kas teie koer
joonistub teie taustal effektselt välja või pole teda nähagi. Kõrged kontsad
näituseringi ei sobi, eriti jooksvate koerte puhul. Jalatsid peavad olema
mugavad, kuid ei tohi olla libedad.
On jäme viga, kui "Laps ja koer" võistlusest osavõtvaid tüdrukuid riietatakse
nagu täiskasvanuid. Laps peab ka riietuma nagu laps. Ka junior händleritel tuleb
jääda tagasihoidliku stiili juurde, dekolteed, lõhikud, ehted ja märgatav
make-up on lubamatud. Ning lõpetuseks: kui teie koer ei ole piisavalt
motiveeritud ja ette valmistatud, ei aita teid ka kuitahes efektne riietus.
Inga
Järv
...tagasi