Näitusekoolitus

 

"Põlvkond teise järel on lootuse kaotanud koeraomanikud avastanud, et kui asi jõuab koera õpetamiseni, talle range distsipliini, sõnakuulelikkuse, kannatuse ja püsivuse õpetamiseni, siis viib see kokkuvõttes selleni, et koer ei pane teie käsklusi tähele rohkem kui keskmine alaväärtuslik diktaator võtab kuulda ÜRO rahumeelseid resolutsioone Kui täiesti aus olla, siis kõige paremini saate koera oma tahtmist tegema panna siis, kui annate talle pistist. See mõjub alati."

                                    Martin Baxendale "Kuidas koeraomanikuna ellu jääda"

Näitusekoolituse võtmesõnadeks on: MOTIVATSIOON, PAINDLIKKUS ja KEHAKEEL.
Meie koer on oma välimuselt selline nagu ta on, seda muuta ei saa, kuid me saame lisada koerale sära ja rõõmu ning esinemisoskust. Kõik teavad, kuidas keskpärast koera on võimalik hea esinemisega võitma panna ning oma tõu suurepärast esindajat puhtalt kehva esituse ja ettevalmistuse tõttu esikohast ilma jätta.
Tihti lähevad inimesed oma koeraga ringi ning lihtsalt ootavad temalt sära ja lõbusat esinemist, liigutamata ise lillegi. Loomulikult ei anna selline käitumine tulemusi. Kui inimene läheb ringi noruspäi või ükskõikselt, muutub koer peagi oma omaniku koopiaks. Just omanik peab tegema sissejuhatuse selleks, et võiks kujuneda tujuküllane situatsioon. Lõbus olek pole ju asja algus, vaid on reakstsioon mingile varem toimunud toredale asjale. Seega, kui soovite, et teie koer käituks lõbusalt ja karismaatiliselt, peate ise tegema sissejuhatuse.

Ettevalmistuse tähtsus
Koera esitamine on umbes nagu auto juhtimine. Tihti teevad inimesed seda esimest korda samal moel, nagu nad käituksid esmakordselt autoroolis olles - nende aju küll ütleb, mida teha, kuid keha ei kuula sõna. Inimene on pinges, hädas kõigi nende pedaalide, kangide ja kaasliiklejatega ning enesekindlus puudub täiesti. Aasta pärast suudab sama inimene autoroolis tegeleda peale juhtimise veel mitme kõrvalise asjaga - rääkida kaassõitjatega, avada lastele kommikotti, hoida silma peal koeral jne. Nüüd juhib inimene autot mitte ajuga, vaid automaatselt - "selgrooga". Sama moodi on koera esitamisega - me peaksime seda tundma oma selgroos.
Tegelikult on auto juhtimine palju keerulisem kui koera esitamine, kuid oluline erinevus seisneb selles, et enne linnaliiklusesse sööstmist me harjutame nii tihti kui võimalik, enne koeranäitust aga ei treenita praktiliselt üldse. Võib-olla õpetatakse koerale veidi jooksmist aianurgas või seismist köögilaua peal, kuid me ei valmista end ega oma koera ette näituse pingeliseks situatsiooniks. Mingil kummalisel põhjusel on levinud arvamus, et me õpime oma koera esitama just näituseringis olles. See võrdub aga autosõidu õppimisega rallivõistlusel!

Kehakeel
On olemas väga palju koeri, kes ringist väljaspool olles on rõõmsad ja väga heas kontaktis omanikuga, kuid ringi astudes justkui vajuvad kokku - pole jälgegi efektsest seisakust ega hoogsast liikumisest.
Kas te teate selliseid koeri? Kui jah, siis kujutage situatsiooni: kutsikas oma esimesel näitusel. Ta on üliõnnelik, rõõmus kõiki inimesi, ka kohtunikku kohates ning tal on vaja joosta korraga kümnesse suunda. Teie kutsikal on maksimaalne sära ja karakter juba olemas. Te püüate teda meeleheitlikult panna seisakusse ning võibolla hoida veel ka pead ja saba. Kutsikas ei saa aru, mida temalt oodatakse ja miks te äkki närviliselt rabelema hakkasite (paljudel inimestel hakkavad ka hääl ja käed värisema) ning loomulikult ei omanda õpetamata kutsikas sellises situatsioonis kauni seismise kunsti, ükskõik kui nõudliku tooniga te talle "Seisa!" kordate. Vastupidi - kutsikas ei saa aru, miks te niimoodi käituma hakkasite, kuid avastab, et see tore näitus ei olegi üldse nii tore. Aasta hiljem, kümnendal näitusel, kannatab seesama koer vaikselt kogu ringistoimuva ära ning oskab ehk seistagi, kuid kogu tema olek räägib, kuivõrd ta sooviks olla ükskõik kus mujal.
Siin mängib koera ettevalmistamatuse kõrval olulist rolli see, kuidas händler ise ringis käitub. Tavaliselt väljaspool ringi, enne etteastet, valmistab inimene oma koera ette: kõnnitab teda, räägib koeraga lõbusalt, inimese kehahoiakust ja häälest õhkub enesekindlust, millest tulenevalt ka koer on enesekindel ja rõõmus. Siis aga tuleb minna ringi, kuid puhtalt psühholoogiliselt on see samm, mis toob meid ringist väljaspoolt ringi sisse, paljude jaoks hiiglasuur. Inimesed hakkavad tohutult pabistama ning nende kehahoid muutub täielikult. Suhtluses koeraga on kehakeel aga ülivõimas instrument. Niisiis: oluline ei ole mitte see, mida te teete ringist väljaspool olles, vaid see, mida te teete ringi sees. Meil on mitmeid võimalusi, kuidas koertelt nende koorem ära võtta ning neid ringis motiveerida.

Motivatsioon
Seismise õpetamiseks on kõige parem kasutada shapingut. See põhineb koera enda otsusel seista, ilma et me teda kuidagi füüsiliselt mõjutaksime ning viivitamatul premeerimisel soovitud tegevuse eest. Nii õpib koer, et seismine on kiireim viis preemia saamiseks. Oluline on, et maius oleks koera tõesti motiveeriv (vorst, juust, kuivatatud maks), seda kiiremini ja innukamalt koer õpib.
Võtke paremasse kätte vähemalt 6-8 maiusetükikest. Panete käe maiusega üsna koera nina juurde, näitate koerale maiust, ütlete "Seisa! " ja liigutate maiust niipalju, et koer tõuseks püsti ning siis premeerite koheselt ühe tükiga. Liigutate käe kiiresti u. 10 cm kaugusele koera ninast ja toote kohe tagasi, ütlete käskluse ja annate uue tükikese. Kui koer ei jäänud püsima ning astus sammukese ettepoole, lükkate koera sellesama maiusekäega oma kohale tagasi ja siis premeerite. Sel viisil jätkate, kasutades ära kõik maiusetükikesed ja lõpetuseks mängite koeraga. Algul lasete koeral seista vaid sekundi, ja siis premeerite. Kui koer on asjast juba aru saanud, saate tasapisi püsivust suurendada. Selle harjutuse ajal pole absoluutselt tähtis, kus ja kuidas on koera jalad, nendega tegeleme hiljem.
Siinkohal on oluline, et koer mitte ei võta ise maiust, vaid teie annate. Selle harjutuse ajal on kasulik rihma üldse mitte kasutada, kuna entusiastlike koerte puhul tekib kiusatus neid (eriti väikesekasvulisi) hoopis rihma abil seisma panna ja maiust mitte kasutada ning see lõpeks võitlusega. Pidage meeles, mida tugevama mõjuga on preemia, seda suurem on karistus seda mitte saada. Oluline on oodata ära hetk, millal koer on ise otsustanud seista ning siis viivitamatult premeerida.
Suur viga, mida tehakse, on see, et maiusega ollakse liialt kokkuhoidlikud. Kui koer seisab ilusti, siis me ainult näitame maiust, selle asemel et seda talle hea töö eest anda, kuid kui tal lõpeb kannatus ning ta liigutab end, siis alles ütleme "Seisa" ja premeerime ruttu. Me ise küll arvame, et õpetame koerale seismist, kuid premeerime teda hoopis liikumise eest ning kui me sel viisil jätkame, ei õpi koer kunagi korralikult seisma.

Seismine ja kehakontakt
Millegipärast arvatakse, et see, kui kohtunik koera katsub ja tema hambaid vaatab, peaks olema koera jaoks loomulik ning et ta peaks laskma sel rahulikult sündida. Tegelikult on see sama, kui teid hakkaks keegi tänaval kompama. Seega tuleb meil koerale õpetada, et "Seisa" tähendab tegelikult kahte asja - tuleb seista paigal ja lasta end rahulikult katsuda.
Esimesed käed, mis koera keha puudutavad, ei tohi kindlasti olla kohtuniku käed näitusel (on olemas palju "halbade kätega" kohtunikke), vaid siin jõuame seismise järgmise etapi õpetamise juurde. Paneme koera enda ette seisma. Ütleme "Seisa" ja samal hetkel, kui parema käega anname maiust, puudutame vasaku käega koera pead ja libistame käe üle koera selja kuni sabani. Nii toimime mitmeid kordi - iga maiusetüki andmise ajal silitame koera peast sabani.
Kui koer suhtub puudutustesse rahulikult, siis alustame jalgade sättimist. Ütleme "Seisa" ja nüüd hoiame paremat kätt koera nina juures, lastes tal sealt tasapisi nosida, samal ajal libistame vasaku käe koera pealaelt esimese jala küünarnukini, tõstame jalga küünarnukist ja asetame maha, öeldes "Seisa", sama kordame teise esijalaga, seejärel asetame paika ühe ja siis teise tagajala. Siin on oluline, et iga jala puhul alustame puudutust just peast ning iga jala juures ütleme "Seisa". Seejärel võtame vasaku käega kinni kaelarihmast ja viime parema käe koos maiusega hetkeks koera koonust veidi eemale, ei saavutada ootusärev ilme, premeerime ning seejärel vabastame mänguga. Siinkohal tuleb rõhutada üht händlerdamise võtmesõna - pehmed käed. Ükskõik, mida te oma kätega koera juures teete, alati peavad teie liigutused olema kindlad, rahulikud ja pehmed. Kui teie tõu traditsiooniline näituseseisak näeb ette pea või saba hoidmist, siis meeldib koerale palju enam, kui te neid kehaosi pehmelt ja justkui sümboolselt hoiate, selle asemel et teda nagu märga pesu toore jõuga sirgu tõmmata.
Algul peab koer seisma vaid u. 3 sekundit, seejärel järgneb aktiivne mäng. Kindlasti ei saa mänguks lugeda loidu silitamist ja patsutamist, sel moel jääb koer magama. Kui koer seisab, ei tohiks ta osata arvata, millal ta vabastatakse, see annab pinges, ootusäreva ilme.
Kui koer liigutab jalga, pange see uuesti rahulikult paika, kuid ärge öelge "Ei!". Võibolla liikus koer seetõttu, et olite ta spagaati pannud või siis stressist, mis on juba iseenesest negatiivne. Kui te ütlete "Ei!", muutub situatsioon topelt ebameeldivaks. Händlerdamisel ei ole kahe negatiivse summa iialgi positiivne. "Seisa" peab olema koera jaoks hea, positiivne sõna.
See harjutus "peast jalani" võib tunduda tüütu ja mõne tõu puhul sobimatu, ometi on see vajalik baasharjutus kõigile tõugudele. Ükskõik, kuidas te oma koera lõpuks esitate - doublehandling nagu bokseritel, freestanding händleri ees nagu labradori retriiveritel, händleri kõrval kergelt pingul rihmaga seismas nagu cavalierid, hoides peast ja sabast nagu cockereid - kõigi tõugude puhul tuleks alustada sellest kontaktiharjutusest.

Paindlikkus
Koer peab oskama seista iseseisvalt. Kui te näitate koera näituseringis ja kohtunik liigub teie selja taha, peate olema valmis liikuma teisele poole koera, samal ajal kui koer peab jääma samasse asendisse. Ka seda tuleb harjutada. Hoidke liikumise ajal üks käsi kogu aeg koeraga kontaktis, kas turja peal või lõua all (olenevalt tõust) ning enne liikuma hakkamist öelge "Seisa".
Ajastamine.
Kui ringis on korraga 30 koera ning kohtunik alustab koerte rivi ees kõndimist, siis samal ajal kui rivi alguses olevad koerad on näituseseisangus, peaksid rivi lõpu koerad alles puhkama, sest kui ka viimane koer on perfektses asendis, on suur tõenäosus, et hetkel, kui kohtunik lõpuks temani jõuab, koer väsib ja liigutab end. Niisiis peame õppima oma koeri "sisse lülitama", neid kiiresti seisangusse panema. Händlerikursusel õpivad inimesed seda tegema 10 - 3 sekundiga. Kuid pidage meeles: kui olete koera "sisse lülitanud", ei tohi unustada teda "välja lülitada", s.t. premeerida ja mängida.

Liikumine
Tihti võib ringis näha inimesi rihma sikutamas või jõnksutamas, püüdes koera niimoodi ringis juhtida ja arvates, et nii see käibki. Tegelikult puudub neil nii kontroll kui ka kontakt koeraga. Drastilisemaks näiteks on olukord, kus koera puuakse rihmast nii tugevalt, et ta esimesed käpad siblivad õhus ega puutugi maad - on naeruväärne, et sel viisil loodetakse saavutada pea püsti hoiakut. Nii nagu seismisel peab ka liikumisel koer olema motiveeritud. Jällegi kasutame shapingut Lihtsaim viis selleks on hoida maiust koerapoolses käes ja alustada koos koeraga liikumist. Kui koer teeb paar korralikku jooksusammu, kiidate ja premeerite kohe ning jätkate liikumist. Kui koer hüpleb või galopeerib, siis tuleb kannatlikult liikumist jätkata, kuni saavutate soovitud jooksu ning jälle premeerida. Kui väikest kasvu koerte puhul tuleb teil algul maiuse andmiseks üsnagi küürus liikuda, siis ärge unustage end sirgu ajada, kui koeral on juba asi selgem ning paus premeerimiste vahel võib pikeneda.
Väga tähtis on liikumise ajal koeraga lõbusalt ja kaasakiskuvalt rääkida. Kui teil näituseringis ehk ei ole võimalust koera väga tihti premeerida, siis jooksu ajal ergutada võite oma koera alati, saavutamaks hoogsat liikumist ja rõõmsalt lehvivat saba. Kui teie tõugu näidatakse pingul rihmaga, siis jälgige, et rihm oleks pingul vaid sümboolselt, ei ole vaja koera riputada. Ärge kartke teistest erineda! Kui teil on koer sedavõrd treenitud ja motiveeritud, et võiksite ringis vabalt ilma rihmata liikuda, siis pole mõtet sulada halli massi ning koera ilma vajaduseta rihmast kiskuda lihtsalt seepärast, et kõik teevad nii, vaid demonstreerige lõdva rihmaga oma koera uhke peahoiakuga vaba liikumist ning uskuge - kohtunik märkab teid kindlasti.
Õpetage koera lugema teie kehakeelt. Tehke pöördeid paremale või vasakule, kallutades keha vastavalt ning premeerides kohe peale pööret. Kui teete liikumiselt täispööret, siis jälgige, et koer jääks pöördel väljapoole. Kätt ei ole vaja vahetada, koer on alati vasakul pool. Enne kui hakkate ümberpöördu tegema, aeglustage veidi, võtke koeraga kontakti ja alles siis pöörake end ümber. Oodake, kuni koer on jälle teie kõrval, premeerige ning alustage liikumist.
Maiust andke alati vasaku, s.o. koerapoolse käega. Kui maius on paremas käes, keerab ka koer pea paremale ning kohtunikul pole võimalik tervet siluetti näha. Õppige hoidma ühes käes korraga nii rihma kui ka maiust.

Kolmnurk
Enne kui astute ainsatki sammu, tehke endale selgeks, kus on see kolmnurk ja määrake kindlaks pöördekohad. Seejärel võtke koeraga kontakti. Kolmnurga puhul on olulised kaks nurka. Igas nurgas tuleb koeraga kontakteeruda ning kindlasti vaadata kohtuniku poole, näitamaks, et teate, kellele te oma koera näitate. Kohtunikust eemale ja kohtuniku poole - nendel kolmnurga külgedel tuleb liikuda veidi aeglasemalt. Sellel osal, kus kohtunik näeb koera külgvaates, tuleks joosta kiiremini, eriti kui koer on hea liikuja.
Miks paljud koerad ei taha kolmnurgas liikuda? Sellepärast, et nad on harjunud, et pöördeid nurkades tehakse tugeva rihmatõmbe saatel. Koer saab sellest aru nii, et nurkades teda karistatakse ning ebameeldivuse ootuses pidurdab ise aegsasti.Õige on koera juhtida nurgast läbi, kasutades kehakeelet. Sirutage käsi rihmaga ettepoole, pöörake keha ja kätt juba veidi enne pööret, näitamaks koerale, kuhu minnakse
Hobusega ratsutates oleme me sunnitud kasutama oma aju, sest meie jõud hobuse omast üle ei käi. Koertest oleme me aga füüsiliselt üle, mistõttu me tihti ei vaevugi nendega manipuleerimisel kasutama oma mõistust, vaid ainult toorest jõudu.

Händler
Siinkohal veidi ka händlerist. Tihti kipuvad inimesed enda riietusele näituseringis liiga suurt rõhku panema. Kantakse liialt silmatorkavaid riideid, palju ehteid ning ülearu kõrge kontsaga kingi. Teiseks äärmuseks on lontis dressid.
Riietus peab olema puhas ja korrektne ning võimalikult tagasihoidlikes värvitoonides. Rusikareegliks on, et ei kanta koeraga sama värvi riideid (musta koeraga musti jne.), teie riiete kirevus ei tohi koera ka tahaplaanile jätta. Lihtne soovitus - katsetage kodus peegli ees. Pange selga rõivad, mida kavatsete näitusel kanda ning koer enda ette seisangusse ja kontrollige, kas teie koer joonistub teie taustal effektselt välja või pole teda nähagi. Kõrged kontsad näituseringi ei sobi, eriti jooksvate koerte puhul. Jalatsid peavad olema mugavad, kuid ei tohi olla libedad.
On jäme viga, kui "Laps ja koer" võistlusest osavõtvaid tüdrukuid riietatakse nagu täiskasvanuid. Laps peab ka riietuma nagu laps. Ka junior händleritel tuleb jääda tagasihoidliku stiili juurde, dekolteed, lõhikud, ehted ja märgatav make-up on lubamatud. Ning lõpetuseks: kui teie koer ei ole piisavalt motiveeritud ja ette valmistatud, ei aita teid ka kuitahes efektne riietus.

Inga Järv

...tagasi