nendel piltidel olen ma juba tervem ja kosunud natuke.
Kuna minu peamisel aitajal Indrikol ei olnud võimalik mind enda juurde
elama jätta siis hakati mulle uut kodu otsima.
Ma ei tea, kuidas need
asjad täpselt käisid, kuid tean, et uus perenaine Marge (just, ka Marge
nimeline)
kirjutas mitmeid kordi Pärnu varjupaigale ja palus mind enda
perre.
Uue perenaise Marge peres kasvab veel
üks kassike, kes oli Eesti Loomakaitse seltsi kaudu päästetud.
Kui nad meedias minu lugu nägid siis nad soovisid mind väga endale
kuna nad olid just mõelnud koera võtule ja ajastus sobis ülihästi.
Nii
see ka läks ja neile anti võimalus, mind endale saada. Mind viidi sinna, kus on suur hoov, ma saan
vabalt joosta, siin on minu jaoks ka suur ilus,
soe kuut (nende jaoks maja) ja siin
elab armas kass Kärbes ning veel mitu last. See pere mulle meeldib ja
tundub, et mina meeldin ka perele.
Olen tõupuhas Saksa lambakoer ja siia perre tulin ma 17.09.2010. Vanust me
täpselt ei tea aga loomaarst arvas 7-8 aastane.
Minu uus pererahvas on
minu üle väga õnnelikud. Olen neile sõnakuulelik ja täielik sabarakk.
Mulle meeldib autoga sõita ja eks pererahval ole veel palju avastada,
mida ma oskan ja mis mulle meeldib. Seda kõike edaspidi räägime.
Pererahvas
on väga rõõmus, et olen kodu omaks võtnud ja kaitsen
meie territooriumi nii nagu kord ja kohus. Ükski võõras koer ja kass ei
tohi meie hoovi enam tulla.
Vahel tulebki ette, et pean Käpekest kaitsma
teiste kasside eest kuna ta on meil selline südamlik poiss ja ei taha
kehtestada ennast ega kakelda.
Ükskord juhtus, et pidin ka Elisabeti kaitsma naabripoisi eest, kes
vehkis kaikaga ja karjus tema poole.
Ma läksin urisedes- haukudes poisi
juurde ning pidin ehmatuseks ka pisut püksisäärest kinni võtma.
Tegin natuke poisile haiget aga see poiss oli ju ise süüdi, mis ta siis vehkis selle kaikaga ja tuli aina Elisabeti poole ning karjus kõva
häälega.
Meie ju koerad
saame sellest aru, et sa tahad meid rünnata. Loodan, et naabripoiss ei
hakanud mind vihkama ega kartma aga kindlasti ta sai
aru, et minuga nalja ei tehta.
Ühesõnaga olen tegelikult tubli koer ja
üldsegi mitte nii kuri, kui alguses välja paistan, kuid ettevaatlik
tasub alati siiski olla.
Vajadusel oskan hammustada ja päris valusasti.
Pereliikmete turvalisus on kõige tähtsam, mida pean tagama.
Paha harjumus, süüa lund, mis ei ole kasulik. Perenaine koguaeg riidleb
kui ma seda teen ja keelab, et ei tohi.
Eks tal ole õigus ka, kuna lumes
võib-olla palju pisikuid, mida me silmaga ei näe. Olingi siin vahepeal
kõhuviirusega hädas.
Käisime perega allikast vett toomas ja peremees läks minust liiga
kaugele ning ma soovisin talle järgi minna... olin kohe õnnetu,
kui
peremees keelas, et ära tule. Ma siis jälgisin väga pingsalt, mida ta
teeb ja ega ta kuhugile kao.
Need pildid on tehtud 17.02.2011.. on möödunud pool aastat, kui siia
perre mind võeti.
Kätte on jõudnud suvi ja minustki on tehtud uuemaid pilte:) Ega ma palju muutunud ole, kui ainult vahetasin talvekasuka suvise vastu:). Olen endiselt sama tubli ja sõnakuulelik nagu ennegi. Pererahvas avastab mind ja minu oskusi, lemmik tegevusi ja nad said teada, et mulle meeldib väga autoga sõita, ujuda ja metsas ringi luusida koos nendega seenel- marjul käia. Mulle ei meeldinud üldse pildistamine, et kui fotoaparaat välja võeti siis mina püüdsin kiirelt peitu minna või leida endale turvaline koht, kus see mind ei ohustanud või siis kohe lamasin ja olin vagusi. Ma isegi ei tea, miks ma seda kartma hakkasin aga kui pere tütar uue fotoaparaadi sai, mis oli suurem ja sirises vahel siis seda kartsin ning lõpuks ei olnud vaja enam isegi seda sirinat kuulda, piisas vaid aparaadi nägemisest, kui juba mõjus.
Me oleme väga tänulikud ja rõõmsad Retty üle. Ta oli hea ja tubli koer!!
...tagasi