Härra Kärbes

 

Mina olen siiamilaadne kass. Olen sündinud 28.10.2007a, täna 24.08.09 kaalun vaid 1,6kg ja kasvult olen nagu poole aastane kassipoeg. Sattusin siia perekonda tänu perenaisele. Nimelt, nad peremehega mõtlesid, et teevad lastele üllatuse ja võtavad koju kassi. Peremees palus siis perenaist, et ta uuriks internetist, kellel- kus ja milliseid kiisupoegi on pakkuda. Nii siis algaski perenaisel mitme päeva töö. Kasse ja kassipoegi on väga palju, kes kõik kodu soovivad. Ajalehed Kuldne Börs, Soov on kuulutustes tulvil ja siis veel need varjupaigad. Valik oli tõesti suur. Perenaine oli välja valinud mitmed kiisud, aga tema üllatuseks, olid just need kiisud, kas kodud leidnud või ei sobinud lastega peresse (eks kuulutusi ei uuendata, täiendata nii tihti). Aga ühel päeval jälle internetis surfates ja kassi otsides lingilt- lingile, sattus ta Eesti Loomakaitse Seltsi lehele, kus paluti abi ning otsiti kodu Jõgeva pere kassidele. Perenaine luges ja vaatas siis linke ning talle torkas kohe silma Kärbse nimeline kass. Avas siis Kärbse pildid ja ta armus kohe minusse..., mina olin see kiisu, keda ta otsis. Mainin ära, et perenaisele meeldib väga šokolaadi pruuni värvi kiisud aga mina ju olengi šokolaad :) Ta ei teadnud minust mitte midagi aga minu olek ja pilt võlus teda silmapilkselt :). Õhtul, kui peremees koju jõudis, näitas ta minu pilti ka temale. Peremees vaatas ja ütles: sümpaatne, uuri tema kohta rohkemat. Perenaisel oli mega heameel, sest ta kartis, et äkki peremees ei ole nõus, kuna ma polnud ju enam kassipoeg. Perenaine võttis siis asja käsile ja uuris Eesti Loomakaitse Seltsist järgi. Temaga suhtles Tania ning kõik, mida räägiti oli vastuvõetav. Mind toodi Tartusse, tehti operatsioon ja siis tulid perenaine, peremees mind Tania juurde vaatama. Ma meeldisin neile, olin küll arg aga siiski meeldisin. Lepiti siis kokku, et alguses tulen hoiule ja kui kenasti lepin perega ning olen tubli siis ei pea ma enam uut kodu otsima. Nii lõppes perenaisel kassi otsing internetis ja mina sain endale uue pere. Jõudsin oma koju 24.augustil 2009a

Pildid minust, mida perenaine ja peremees esmalt nägid.

olen ju kena, eks ole :)


Kohe räägiti ka minu omapärasest sabast - rõngassabast. Kuid perenaine pani tähele, miks ja millal saba rõngas hoian. See käib tujude järgi, näiteks kui kardan, keegi ehmatab, on uus asi- elamus või lihtsalt olen tujukas siis hoian saba rõngas.

Olen voodi all peidus aga Elisabet leidis mu ikka üles ning siis võttis ta mind sülle, kus mul oli uskumatult hea olla.. ja mina kartsin :)

Esimesed päevad elasin ainult, kas süles, voodi all või oma karbikeses. Esimesel öö olin kohe tubli, et käisin potil ja kas teate... perenaine ja peremees kiitsid mind taevani, et oi kui tubli, oi kui korralik poiss, oled härrasmees jne jne :)) Muidugi olen korralik, sest kassid ongi ju puhtuse armastajad, muidugi oleneb kassist ka. Vähemalt mina armastan puhtust. Neljandal päeval hakkasin juba rohkem liikuma. Kus on elamine, kus on mul ruumi joosta, neli tuba:) kõik on minu käsutuses. Ei usuks kohe. Esimesele nädala hirmutas mind pereliikmete kiired käimised, kolistamised, kõik oli ju võõras, kus mina tean, kust midagi sajatada võib. Nemad ka ju ei tea millist elu mina enne elasin. Perenaine ikka vahepeal keelas oma tütreid, et nad ei lärmaks, kolistaks jne nii kaua kuni harjun uue koduga. Muide, ma saan kõige noorema tütrega kõige paremini läbi, sest tema hoidis mind kahel esimesel päeval pidevalt süles ja muudkui paitas ning tema ka mängib minuga kõige rohkem.

 

Mäng Elisabetiga

kätte sain.. jee /  väike puhkepaus

  Harjumine uue koduga, eluga võttis aega peaaegu kaks nädalat. Perenaine ja peremees tegid selle ajas sees ka kindla otsuse, et nemad enam Mind ära ei anna. Mitte mingihinna eest!!! Muide, peremees armus ka minusse ja ta hoiab - hellitab mind igal võimalusel. Olen tema sabarakk, seal toas kus on peremees, olen ka mina. Kui peremees õpib siis mina olen ilmtingimata tema juures, kas lauapeal või süles. Pigem mulle meeldib lauapeal olla, sest seal on tema paberid, kus on just hea lesida ja vahepeal neid sahistada. Kui peremeest kodus ei ole siis ma olen perenaise sabarakk ja kui teda ka ei ole, eks siis pean tütardele järgi käima. Ma perenaisega suhtlen nii, et perenaine ütleb mulle kurr ja mina vastan kurr - kurr:), me saame teine teisest väga hästi aru. Üldiselt suhtlengi rohkem perega kurr kurr, kurr kurr tehes. Perenaine ütleb, et ma olen super armas ja hea kiisu ning just selline, keda tema on koguaeg endale soovinud. Kaisu- ja sülekass, puhtuse armastaja ehk käin kenasti potil, mitte ei lase igasse nurka ning armastan hellitamist ja mängin nii, et pererahval kõhud valusad.. muidugi naerust. Ühesõnaga, minul on vedanud perega ja pere ütleb, et nendel on vedanud minuga. See on ju tore.. eks ole! Toon nende ellu rõõmu ja positiivsust juurde!

Siin ma olen peremehega õppimas. Esimesele pildil jäid pliiatsid ette, pidin neid käpaga veidike lükkama, et pikali heita saaksin ja need külje alla ei jääks.

Alguses käisin ja poosetasin niisama arvutilaua peal aga nüüd omastasin sealt endale ühe riiuli aluse, kus on hea magada ja perenaine pani ka riide, et tiba pehmem oleks. Kuid minule ei meeldinud see riie, mulle meeldib hoopis karbikaan.

 Seal saan keerata ja väänata ennast nii nagu süda lustib. Selles kohas hoian ka perenaisel silmapeal ja olen tema lähedal, kui ta arvutis tööd teeb ning talle meeldib väga minu nurrumine, mida ma magama jäädes harrastan.


Minu toidulaual on ainult Super Premium kvaliteediga, 100% naturaalne toit - hommikul ja õhtul saan 2x 34gr Aras konservi ning vahepeal krõbistan Bonaventura Cat 7 Adult kuivtoitu. Mulle antakse ka profülaktikana Gut pastat, mis on hea seedetrakti mikrofloorale ning kaitseb maksa ja teisi organeid. Minu pissipotis on liivaks ka naturaalne Bonaventura kassiliiv.

Nii palju siis praegu minust. Perenaine lubas vahel siia veel pilte lisada ning kirjutada, kuidas mul läheb.

Härra Kärbes 09.09.09


13.september... jälle midagi vahvat perele, mis neid naerma ajab, kuigi minu jaoks on see lihtsalt lõbus. Pererahval on kombeks igal õhtul söögiajal rääkida päeva sündmusi ja teate, enamus teemad on minust. Räägitakse, mida ma tegin ja kui palju sai naerda. Kas tõesti teen nende tuju nii heaks, poleks uskunudki. Aga naerda saavad nad tõesti, sest ma ju oskan trikke teha, mis endalegi lõbu pakub.

 

Paberkott on turvaline ja sobib minule mängimiseks, see nii hästi krõbiseb ning mahun kenasti peitu.

Peale mängu jäin sügavalt magama


Ühel õhtul, kui perenaine pesema läks siis mina kräunusin pesuruumi ukse taga ja nõudsin sisse. Loomulikult sain oma tahtmise. Nii kaua kuni tema hambaid pesi, seni mina uudistasin seda ruumi ning leidsin, et nii vahva kraanikauss on seal olemas. Täpselt minu jaoks ja nii mugav.

Muidugi ma siiski pidin selle uuesti loovutama perenaise käsutusse, aga ega see nii kergelt ka käinud. Kui ta mind ära tõstis siis olin kohe kiirelt tagasi, oma sulgkerge hüppega :) ja nii mitmel korral. Tal ei jäänud muud üle, kui pani siis vee tilkuma, kuid see mind ei häirinud, vaatasin vaid natuke, et mis asi see veel on???

Kuid siis ta pani väikse joana vee jooksma ja see mulle enam ei meeldinud, sest kasukas läks märjaks ning mugav paigake täitus kuidagi veega.. ah jaa, ma olin ju äravoolu augu ees. Olgu, olgu seekord perenaine võitis.. läksin eest ära. Kuid nüüd, iga kord, kui perenaine pesema läheb siis saan mina mingi aeg kraanikausis lesida ja tema tegemisi jälgida.


Minu tahe võitis!! Ma ei taha kuidagi peremehest või perenaisest maha jääda aga on teatud ruum kuhu nad mind sisse ei lasknud :(. Teema siis selline... minu pissipott oli alguses pandud koridori nurka, kust pidevalt mööda käidi. Kuna korter on suur (minu jooksu- mänguala ju 120) ja alguses oli raske orienteeruda, siis pandi sellisesse nurka, kust kergelt üles leidsin. Kuid harjusin korteriga ja nüüd on iga nurk tuttav, siis ühel päeval ma enam oma pissilasse minna eriti ei tahtnud. Perenaine mõtles, et kas liiv juba halb, et ei kõlba aga ei olnud, kõik oli korras. Mina lihtsalt avastasin, et nende tualettruumis on palju privaatsem ja mugavam oma häda teha. Ah, et kuidas avastasin? Ei, ei põrandale ma ei teinud oma häda, vaid.... iga kord, kui perenaine pissilat tualettruumis puhastas, siis mina olin alati kohe kohal ja veel enne puhastamist tegin pissi. Nii see avastus tuligi ja sain aru, et saaksin ka oma tahte. Nüüd siis on ka minu pissipott tualettruumis ja saan käia, igal ajal kui tahan, sest uks on praokil aga kui läheb, kas peremees või perenaine, siis saan ka koos nendega pissile minna. Hea põhjus vähemalt, et ei pea ukse taha jääma. Muidu enne ju mind sinna ei lastud, kräunu nii palju- nii kõvasti kui tahad, aga välja ei tehtud. Öeldi, et igale poole ka ei pea saama aga näe, sain. Nemad ütlesid muidugi, et tubli poiss, lõpuks ometi said minu pissipoti õigesse kohta panna. Ja perenaine ütleb, et tal ka hea mugav ning lihtne koristada, sest paakunud osad viskab otse enda wc potti (see on spetsiaalne puidupuru ja laguneb vees ning seda tohib wc potti panna) ning samas käpa külge jäänud enamus puru jääb tualettruumi põrandale, kust on kerge pühkida. Nii see elu käib.

Mina aga mõtlen, et jeee, nüüd saan ka mina sinna ruumi koos nendega minna ja ei pea enam üldse kräunuma, et sisse saada... piisab kurr kurr ütlemisest:).


Mina olen ju nüüd perekonna pesamuna. Teate isegi, kuidas on pesamuna elu.. .. oi, kurr kurr :) Terve pere käib ja nunnutab MIND. Olen õnneseen ;)


Olen pererahva juures elanud nüüdsest üks kuu, 24.septembril täitus. Siin on tõsiselt tore ja nad on minu üle väga õnnelikud ning rõõmsad. Perenaine musitab mind igal hommikul ja ka õhtuti, kui ta töölt koju jõuab... alguses see mulle eriti ei meeldinud aga nüüd juba soovin ise ka musi ;). Selle ühe kuuga olen kaalus juurde võtnud ja kaalun nüüd 2,8kg. Ärge arvake, et olen paksuks läinud, ei sugugi mitte. Olen heas vormis.

Olen endale ka ühe hüüdnime juurde saanud, äratuskell. Peremees hüüab mind vahel äratuskellaks, sest ma äratan teda kella kuue paiku hommikul üles. Lähen ja nurrun kõva häälega talle kõrvaja kui ta välja ei tee, siis võtan teised nipid appi... silitan oma näoga tema nägu- põske ning heidan tema rinnale ja siis masseerin teda oma  pehmete käppadega (teravaid küüsi kasutades)... küll ta siis ärkab. Kuid viimasel ajal on peremees kavalamaks läinud, ta tõmbab teki üle pea ja magab edasi. Ta on mulle korduvalt öelnud, et kell kuus on natuke vara, kell seitse peab ärkama aga minul ju läheb kella kuue paiku uni ära, mis ma teha saan. Vahel ta ju ärkab ise ka kell kuus, kus mina pean nüüd siis teadma, et ta täna just nii vara ei taha äratust. Ega mul enda huvid ka mängus, mida varem peremees ärkab seda kiiremini saan ma oma konservi kätte. No olgu, eks magagu siis kauem, aga andku kell kuus mulle konserv ära ja magagu siis edasi:), kes keelab. Aga ei.. tema ikka magab kella seitsmeni ja mina pean siis ootama. Huvitav, ühel õhtul peremees kurtis perenaisele, et õudus, mis siis veel saab kui meil kella keeratakse. Meie äratuskell äratab siis veelgi varem, kuna temal ju kella ei keerata. Hmm.. mis kella keeramisest nemad veel räägivad. Minu arust on just hea, kui ma olen neile äratuskella eest, sest minul ei lähe kunagi patarei tühjaks või, et unustatakse äratus peale panna. Mina ärkan ju igal hommikul kell kuus, ka puhkepäevadel. Vähemalt ei maga nad pool päeva maha.

Kui, aga mina magan, siis ei tohi mind mitte keegi segada!!

No pilti võib ikka teha... pildi seeria Elisabetilt

Ja mulle meeldib kaisus magada (ka mängur väsib)

 


Olen oma pererahvast hästi treeninud ☺, nad võtavad üldiselt väga kiirelt õppust. Kui mina mängida soovin, siis võtan oma mänguhiire hammaste vahele ja käin mööda tube ringi ning kräunun kõva häälega. See on märgiks, et soovin mängida. Ega ma enne lõpeta, kui mängima tullakse. Keda kräunumine segab, tuleb mängima. Kõige rohkem meeldib mulle mängida hommikul kella 6-7 vahel ja õhtul kella 22- 23paiku. Hommikuti siiski minuga eriti ei mängita, kuna kõigil on kiire ja minnakse kooli- tööle, aga õhtuti saan mängida mõnuga nii, et lõõtsutama paneb kohe. Kõige rohkem mängib minuga endiselt Elisabet.

Arvake ära, kus ma olen... õige, loomulikult kapi otsas ;). Mulle meeldis kapi otsas vahest magada, kuid seal on lill ja perenaine ei luba mind sinna, sest muidu lõhun lille ära. Ooh, neid inimesi küll.


Ongi juba oktoober käes ja mulle pannakse see kuu kiip ning saan endale ka passi. Ootan seda päeva juba...

Ma jõudsin küll selle päeva ära oodata aga perenaine lihtsalt ei saanud vahepeal arvutisse löögile:) ehk siis oli nii hõivatud;)  Kiibi  ja passi sain kenasti oktoobris kätte. Kiibituna on turvaline olla, selle järgi leitakse mu kodu kiirelt üles, kui peaksin kogemata eksima. Eriti veel nüüd, kui mul vabadust rohkem.


Oh, kuidas aeg lendab, juba on 9.veebruar 2010aasta ja minu perenaine ei ole minust siia sõnakestki vahepeal kirjutanud. Pidevalt ütleb, et ei ole aega, kuigi ise istub mõni päev siin arvuti taga mitmeid tunde ja uuendab teiste kodulehti. Eks ta nii kipubki olema, et enne teistele ja siis enda oma :). Kuid läheme siis asja juurde. Vahepeal on nii palju asju juhtunud, aga kõigest rääkida ei jõua.

Nüüd natuke elu muutustest. Ma ei ela enam Tartu linnas, korteris, vaid elan nüüd Nõo alevikus, suures majas. 25.oktoobril 2009 kolisime uude koju. Pererahvas ostis mulle ikka mega suure ja ilusa kodu, isegi hiired said kaubapeale kaasa. Küll on tore. Esimestel päevadel ma siiski olin igaks juhuks tagasihoidlikum ning hoidsin ennast rohkem peidus ja kui ka käisin ringi, siis väga madalalt, nagu luuraksin. Kui aga aru sain, et see on tõsi, see on minu maailm, siis läks asi hoopis teiseks. Näitasin oma tegeliku olemust, olen ju ikkagi KASS

Linnas elades mind õue ei lastud, siis nüüd lubati ka õue minna aga mina väga kartsin, kuna ma ju ei teadnud, mis seal ees mind ootab... tuul puhub, mingid imelikud helid-müra, keegi liigub, imelik põrand- roheline-pehme jne. No ega ikka jooksuga õue ei läinud küll, esimene kord lausa viidi süles tutvuma välismaailmaga ja ma läksin nii turri ning muudkui karjusin.. viige mind tuppa tagasi. Kuid nüüd, hakkan oma suure valdusega harjuma. Tahan õue aegajalt, kuid üksi sinna mind ei lasta, koguaeg peab keegi turvama ehk mul on isiklikud turvamehed:). Olen kokku saanud ka juba naaber kassidega, käivad siin minu hoovis. Püüdsin neile selgeks teha, et see ei ole nende mängumaa, see on nüüd minu kuningriik ja andsin neile mõista, et peavad enne minult luba küsima, kui minu hoovi tulevad. Kuid nad ei ole sellest vist veel aru saanud, sest vahel näen aknast kuidas nad jalutavad minu kuningriigis ringi. No muidugi, ma siis kräunun kõvasti ja ajan oma kasuka hästi kohevaks, et suurem- vägevam välja näeksin, kuid nemad millegipärast mind ei näe või ei taha näha. Eks siis tuleb teine kord jälle õues uuesti asjad paremini lahti rääkida. Veel üks uus asi minu jaoks, kui alguses mind õue viidi siis oli maas ilus roheline, pehme vaip aga nüüd on imelik valge vaip, mis on nii külm ja kohati liiga paksult pandud nii, et ei saa käiagi vaid pean hüppama. Ma ei mõista, miks pererahvas seda nii palju tellis. Nad nimetavad seda lumeks. Õnneks pererahvas tegi mulle teerajad, kus saan siis jalutada aga nad ei taha mõista, et võiksid sinna taha aeda mulle rajad teha, et saaksin seal ka käia. Natuke peremees tegi aga need lähevad ainult perenaise pesunööride alla ja rohkem kaugemale ei saagi rahulikult jalutada. Kui tahan näiteks õunapuu otsas linde vaadelda, siis pean selles sügavas lumes hüppama, et edasi jõuda. No päris raske on ja minu kasukas saab lumega kokku. Kuid  pole viga, eks kohanen sellega.

Veel räägivad peremees ja perenaine, et ma pidin väga jutukas kass olema ning, et mul on haruldane komme, mida perenaine ei ole enne näinud. Räägin tõesti palju aga kuidas muidu saab, ikka peab ju rääkima. Perenaine on ise ka nii jutukas, ega ma siis halvem saa olla. No õnneks neile meeldib see..., ainult, et siis ei meeldi, kui ma  hommikul kell 6 kipun kõva häälega jutustama. Eelnevalt on juba juttu olnud, kuidas mängima kutsun, et kõvad häält teen ka siis, kui mul tuleb mängimistuju ja keegi ei pane seda tähele. Võtan siis oma mänguasja hammaste vahele ja käin mööda tuba ringi ning muudkui kräunud valju häälega, et keegigi mängima tuleks. Siiani on see kenasti töötanud ja hakatakse minuga mängima. See pidigi olema minul haruldane komme, mida perenaine ei ole enne näinud ega kuulnud. Tal on ennegi kasse olnud, nii vanemate kodus, kui ka endal varematel aegadel aga sellist kassi pole ta enne näinud, kes tassib mänguasja ning samas kräunub, et keegi mängima tuleks:))). No tore, kui mina olen esimene selline kass tema jaoks. Ta lubas ka videole võtta, kuidas seda teen, aga siiani ei ole õnnestunud. No küll ma ükskord siis poseerin seda talle.


Nagu te teate, et mulle antakse süüa vaid normi järgi, siis ükspäev mul avanes võimalus süüa nii palju kui võimalik, aga ainult 10minuti jooksul. Nimelt perenaine ostis mulle süüa ja kuna ta segas täiskasvanud kassitoitu juunior toiduga, siis sellel momendil mul avaneski see võimalus. Täie mõnuga nautisin... oh kui hea see oli ja kui hästi lõhnas... mmm.


Vahepeal olid meil jõulud ja mina olin maja ehtimisel suur abiline :))


Minu majas on üks hästi soe ja mõnus koht, mille avastasin kohe mõne päeva jooksul. Üks koht on pliidi kõrval, nurgas asetsev paberi kast.. seal on nii mugav ja mõnus aga pererahvas avastas, et seal magan ja siis kohe tehti ka pilti.

 

Esimesel pildil magan ja teisel ma ütlesin Liisile, et ära sega!

Teine koht on pliidi peal, kui seal enam nii tuline ei ole:) Madli avastas mind üks päev nii magamas:). Peaasi, et soe ja mugav on;)


Nüüd siis siia mõned pildid veel.

Väike luure lille tagant (nagu te teate, et kui koolis õpetajalt, midagi küsida soovite, tuleb kätt tõsta, minagi soovisin küsida aga keegi ei pannud seda tähele, enne kui pildilt avastasid).

Leidsin mänguhoos hea koha, kus lösutada. Sealtki on hea luuret teha, keegi ju ei näe, kui olen põrandaga peaaegu ühel tasandil:).

Pererahvas on minu üle väga õnnelikud ja ütlevad, et nad armastavad mind väga, väga! Seda on tore kuulda ja tunda, sest nad hellitavad ja kaisutavad mind palju.

Ahhaa.. mul jäi üks asi rääkimata, et ühel vara hommikul kella 5 paiku sain mängida hiirega. See vist oli küll minu päris esimene hiir, kellega kokku puutusin. Mida ma temaga tegin või ei teinud, seda pererahvas ei tea, sest nad ei näinud ja ma ei räägi neile sellest. Nemad ainult kuulsid kuidas all korrusel käis väike müdin ja hiire piuksumine. See jääb minu teada, kuid luban, et hakkan heaks hiirepüüdjaks ja ei lase neil siin võimust võtta.

Nii palju siis seekord ja eks perenaine püüab ikka vahel siia minust vahvaid lugusid kirja panna ning pilte lisada.

Nii kauaks kõike kena ja parimat kõigile!


Ongi käes 2010 kevad...

Avastasin, et on olemas puud. Kuhu otsa saan ronida, mis on ülimalt vahva. Näen kaugemale!

 

Märtsis, kui päike võimust hakkas võtma ja maapind lumest vabaks sai, siis mina uudistasin ja mõnulesin sellel.

  

Päike, oh, kui soe ja selleks on ideaalne koht, diivani seljatugi. (pildi tegi Liis).

 Pererahvas räägib, et olen suuremaks kasvanud ja kaalun nüüd 4kg. Ise küll aru ei saa. Tean ainult, et olen aina julgemaks- tublimaks läinud ning üha rohkem saan olla õues. Mulle ei meeldi ainult siis õues olla, kui vihma sajab või on tugev tuul. Need on kuidagi ebameeldivad nähtused. Pererahvas kiidab veel, et olen tubli kuna käin kenasti nüüd ka õues häda tegemas. Mina just mõtlesin, et nüüd saan riielda, kuna käin ja tuuseldan heki all aga nemad hoopis kiidavad mind:) Ei mõista.

Nii palju veel, et praegu söön Husse kassitoitu kuna Bonaventura maaletooja vahetus ja uus maaletooja ei too kassile toite. Eks näis, kas peame ka kunagi liiva vahetama hakkama või saame ikka Bonaventura liiva edasi, mis on väga hea ja tervislik. Kuigi õnneks, mul läheb seda aina vähem ja vähem vaja, sest käin nüüd ju õues. Siiski vahel on ju vaja, kui mind päevaks tuppa jäetakse või ilm kole ja ma ei saa minna :) või öösel häda peale tuleb. Lühidalt ka muust, naabrikassidega läheb mul hästi, kaklemist meil ei ole, sest ma olen lihtsalt tore semu. Ega mulle kaklemine ei meeldi ka, ma lihtsalt istun ja vaatan, mida naabripoisid- tüdrukud teevad. Majas ma enam hiiri kohanud ei ole, nii vähe neid siis oligi. Sain ainult ühe suutäie ja juba otsas. Pererahval muidugi heameel, et ei pea teist kassi juurde võtma. Olen uhke, et saan ka neile kasulik olla! Nüüd pean aiamaal vesirottidele- muttidele jahti. Päevas käin mitu korda õues ja kui ilus ilm ega siis tuppa eriti tahagi tulla:)) siis olen tundide kaupa õues. Kui perenaine või peremees ka õue tuleb siis olen nagu sabarakk, kuhu lähevad nemad, lähen mina ka. Pean neil ju silma peal hoidma, et nad midagi pahandust teeks ega minu ala rikuks. Ühesõnaga, mul läheb hästi.

Perenaine küpsetas kooki ja mina soovisin nii väga tema lähedal olla ning leidsin, et muna restis on hea olla. Mahtusin ära küll, kuigi perenaine pahandas, et lõhkusin paar muna ära. Mis mul nendest munadest, hoopis minu ilus kasukas sai muna möksiga kokku, vastik oli puhastada seda. Lõpuks pidi ikkagi perenaine ise mind pesema, mis mulle eriti ei meeldi, kuigi tasapisi hakkan harjuma. Ega mul pestakse päris tihti ka käppasid, kui õuest tuppa tulen ja, kui juhuslikult käpakesed on liiga mudased. Sellepeale öeldakse, et meil võetakse välisjalatsid jalast ära, kui tuppa tullakse ehk sinul peame käpakesed puhtaks pesema.

Siingi olen jälle perenaise lähedal, selg- selja vastu... vähemalt minule meeldib.


Perenaine tänab: Sellest on möödas juba nüüdseks 8kuud, kui meie koju tuli väike armas kassike "Kärbes" Me oleme tema üle väga õnnelikud, rõõmsad ja tänulikud. Ta on meie ellu toonud palju armastust, naeru, hellust ja päiksesära ka siis, kui päike ei paista! Suur tänu Tania Selart (Eesti Loomakaitse Selts), selle toreda ja armsa kassikese ning usalduse eest! Meil läheb hästi.

Ma isegi tänan Taniat, tänu sinule muutus minu elu paremaks. Olen ju paljude seast ja sain just selle, mida iga kassike ihaldab, soovib... armastust, hoolivust, hellust ja KODU, mida osadel minu kaaslastel kahjuks ei ole!! Võin sulle saladusena öelda, et mind hellitatakse, armastatakse, kaisutatakse ja hoitakse nagu väikest beebit.. ja antakse parimat toitu (kuigi pean natuke kurtma, et süüa antakse täpselt jao järgi, aga mina ju sooviks ikka rohkem, kuid nemad toovad kohe vabanduseks, et muidu sööksin end lõhki). Ei lähe ma midagi lõhki, ainult paksuks võin minna, aga seda pererahvas läbi ei lase. Pean olema sale poiss. Minuga on kõik korras ja elan head kassi elu! Nii, et veelkord Suur Tänu Tania´le ja Eesti Loomakaitse Seltsile, et aitate muuta meie, lemmikloomade elu paremaks!


Päike läheb päeval aina soojemaks, no siis tuleb vahepeal varjualune leida, et päikesepistet ei saaks.

Õhtune päike on juba jahedam ja võib vabalt päikest võtta. Nii kaua, kuni perenaine heki alust puhastab, võin mina magada.

Perenaine pani põõsaste alla tuhka ja mulle nii meeldib selles püherdada aga alati saab nägu ja karv tuhaseks:) ning tänu sellele sain nüüd endale veel hüüdnimesid juurde: Tahmanägu, Korstnapühkija:) Perenaine hakkas üks päev heki alust koristama ja mina muidugi pidin siis vaatama, et ta midagi liiga ära ei koristaks.

Eks ma natuke segasin perenaist, oma ees olemisega ja mõtlesin ka korraks selle rehakesega mängida kuna see krabistas seal põõsaste vahel nii ahvatlevalt aga ...

 

lõpuks siiski andsin alla ning läksin eemale. Nüüd kui põõsa alused puhtaks saavad, siis on kohe mõnus seal jalutada aga peitust mängida enam ei saa. No kui põõsad lehte lähevad, siis jälle ehk võimalus peitu minna.

   


01.09.2010  Ja ongi aasta täis saanud, kui mind siia perre võeti ... küll aeg läheb kiiresti. Olen saanud piiramatult hellust, hoolivust, armastust. Saatsin täna lapsed kooli ja palusin perenaist, et ta paar uut pilti üles paneks ja minust ka märku annaks. Olen ju väga tubli ja hea kiisu olnud. Mida ma siis ise selle aasta jooksul teinud olen. Alustasin ju korterikassi eluga ja kaks kuud hiljem kolis pere oma majja ning minu kuningriigis on palju vabadust ja armastust. Sain uues kodus õue, minu jaoks avanes uus maailm- uued olukorrad. Nägin - tundsin päris esimest korda elus lund, muru, mulda, päikest, tormist- äikselist ja vihmast päeva. Lumi mulle eriti ei meeldi aga harjusin ära. Muld mulle meeldib, kui pererahvas kuskil kaevab või koristab ja ilus mulla platsike jääb siis mina käin seal pidevalt püherdamas. Küll on lahe! Päikest ma naudin aga vahel tuleb ka päikese eest varju minna. Kuid ühel päeval olin silmitsi tormiga. Läksin nagu tavaliselt põllule ringi uitama ja ei osanud seda oodatagi. Päev oli ilus päikseline. Ühel hetkel läks taevas tumedaks ja siis korraga tuli väga tugev tuul ning kohe hakkas ka paduvihma sadama. Ma ei osanud midagi teha, mind ehmatas see tohutu tuul ja paduvihm ära ning sattusin vist natuke paanikasse, sest ma ei teadnud, mis see on? Pererahvas muidugi muretses väga minu pärast, sest nad teadsid, mis see on ning teadsid ka seda, et mina ei tea, mis see on. Nad uskusid kohe, et satun paanikasse ja olen väga hirmunud, kui koju jõuan. Kui torm natuke laabus siis jooksin kiirelt, kiirelt koju. Pererahvas juba ootas ja perepoeg Ardi tuli mulle isegi vastu (eks nad aknast nägid, kui tulin). Alguses kartsin isegi Ardit, jooksin hoopsi uuesti heki alla aga ta sai mu sealt kätte. Rabelesin ta süles, sest kartsin väga kuna äikest lõi ja paduvihma sadas veel. Tegin Ardi pluusi poriseks ja küünistasin teda aga tema ei hoolinud sellest vaid jooksis kiiruga tuppa. Kui tuppa jõudsime siis ma kohe hüppasin sülest maha ja jooksin nurka ning karjusin pererahva peale, et miks nad sellisel ilmal lasid tulla. Nemad siis rahustasid mind ja ütlesid, et nii see on, kõik päevad ei ole vennad.. ilusad ja päikselised, ka selliseid asju juhtub meil. Kuivatasid mind rätikuga ja samalajal pidevalt rahustasid ning silitasid, et kõik on korras. Juba teisel korral, kui tuli jälle tormisem ilm, siis ma enam nii paaniliselt seda ei kartnud ja istusin põllu ääres võsas. Tuul küll räsis seda võsa aga ma ei teinud väljagi. Sain pisut märjaks aga sellest polnud midagi, perenaine ütleski, et näe, meie Kärbseke käis duši all :) Eks peale vihma oli kasukas siidine ja pehme aga ma ei lasknud kaua nii olla, läksin veits mullale püherdama.

Mul on meie hoovis mõned lemmikut kohad välja kujunenud. Heki alune, MINU kivi lillepeenral ja õunapuu otsas vaatluspost.

See kivi on täpselt minu jaoks.. mina olen kivikuningas:)

leidke mind.. olgu, olgu, olen nähtav aga mul on sealt väga hea ülevaade... terve meie hoov ja isegi naabrid on näha, mida- kes- kus teeb.

Suvel oli mul palju tegemist, nagu eespool juttu oli, käin naaberpõllul aga mitte niisama lulli löömas, vaid hiire jahil. Tõin mitmel korral pererahvale ka natuke suupoolist aga nemad kuidagi ei võtnud vedu. Kiitsid mind väga aga ise ei söönud.

Kahel korral sain ka linnu kätte. Kuid nemad ütlesid, et kui ma kana ei jaksa tuua siis parem ärgu neid pisikesi linnukesi ka toogu, kuna sööjaid on kuus ja nemad sellest midagi ei saa. Mis "pisike linnuke", mul andis seda linnukest vedada, ei olnud ta ühtki "nii pisike" ;). Perenaine luges mulle sõnad peale, et ärgu ma lindusid püüdku. Kui tahan linnuliha siis ta võib mulle kanafileed poest osta. Kuid mulle meeldib ju jahi mäng, linnulihast ma ei hooligi väga,... kuigi kanafileed võiks ta siiski tuua:)). Ähh.. ja ega ma tegelikult neile linnukest toonudki, ma lihtsalt näitasin neile, kui osav ma olen. Hiirte üle oli neil ju heameel ja isegi natuke mängisime koos.

 

Nii siis eluke möödub mul. Hommikul saan pereliikmetest kõige esimesena süüa (söön jälle Bonaventura kuivtoitu) siis lastakse mind õue ja mingi aeg lastakse mind jälle tuppa ning siis saan jälle näpuotsaga süüa. Iga kord kui tuppa tulen saan natuke süüa aga seda antakse nii vähe, et vahel tuleb pererahvast tõmmata. Lähen teen paar tiiru ümber maja ja siis tulen uuesti tuppa ning palun ilusti jälle süüa. Kuigi vahel see ei toimi aga vahel läheb ka õnneks. Kui olid ilusad ilmad siis olin terve päeva õues aga nüüd kui jahedamaks läheb, ega ma siis enam nii palju õues olla tahagi. Nüüd juba käin tihedamini toas magamas. Ööd olen alati toas. Suvel ühekorra juhtus nii, et ma läksin veel peale 22.00 õue ja ei tulnud õigeks ajaks tagasi. Pererahvas käis ja otsis mind, hüüdsid ja krõbistasid söögitopsiga aga mind ei olnud. Nad olid mures, kuid uni sai neist võitu ja nad läksid lõpuks magama. Perenaisel siiski jäi süda valutama ja ärkas kella 2paiku üles ja tuli uuesti vaatama, kas olen juba välja ilmunud. Ootasin kuuri kõrval kastani all, millal keegi suvatseb mind tuppa kutsuda. Siis perenaine pahandas minu peale, et mida ma mõtlen. Pubekad peavad kella 23.00-ks kodus olema ja et tema ei saanud rahulikult magadagi. Riidles, mis ta riidles minuga aga kaissu võttis ta mu ikkagi ja tema rõõmuks nurrusin talle une laulu.

Ega endiselt ütleb pererahvas, et olen mega armas, ilus, tubli ja tark kass. Nad jumaldavad ja armastavad mind aina rohkem. Ei möödu ühtegi päeva kui nad ei arutaks minust ja minu tegemistest. Toon neile palju rõõmu ja armastust! Eks see olegi minu eesmärk ;).

Peremehel ja perenaisel oli täna õhtul söögilauas lastele uudis, mida kuulsin pealt, et nad võtavad koju Saksa lambakoera Retty, kes meid kaitsma hakkab. Tüdrukutel oli nii heameel, et lausa kilkasid selle peale. Nad kõik ootavad teda väga. No, eks seda ole näha, kui palju ta kaitseb aga eks turvalisem tunne tekib kindlasti. Kogu pere loodab, et mina lepin kenasti Rettyga ja Retty ka minuga. No ootame ta siis ära ja eks näeme.

Seniks aga kõike ilusat ja edukat kooliaasta algust!


21.02.2011, aeg möödub ikka väga kiirelt, juba on pool aastat möödas, kui viimati kirjutasime. Minul läheb hästi ja mul on uudiseid lausa kohe kaks. Retty tuli meile 2010 hilis sügisel ja siis kaks kuud oli minu elu peapeale pööratud. Kui Retty meile toodi, oli ilus päikseline sügisene päev. Ta jooksis alguses aias ringi ja siis mindi tuppa ning siis sai minul mõõt täis, ta läks ju minu koju, ilma loata. Mina muidugi tormasin talle kohe järele ja hüppasin talle turjale aga perenaine tuli vahele ja lahutas meid ning tõstis minu kapi peale. Hiljem jõudis mulle kohale, miks perenaine meile vahele tuli. Retty on ju nii tugev ja oleks võinud mulle haiget teha, kuid minu õnneks on ta rahulik aga ta oli uudishimulik, kes ma olen ja miks nii urisen-susisen.

Möödusid päevad, nädalad aga kuidagi ei tahtnud meie sõprus vedu võtta. Pererahvas nägi meiega päris palju vaeva aga see tasus ära. Lõpuks kahe kuu jooksul sai meist siiski sõbrad ja nüüd oleme üks pere.

Teine uudis: ohh üllatust 10.02.2011 toodi meile kena kassipreili Mamsell, kes mulle väga meeldib. No alguses ma lihtsalt võtsin kaitsehoiaku, kui tema peale urisesin- susisesin, ei teadnud ju kes ta on? Nüüd olen aru saanud, et ta on nii kena ja armas kassipreili. Pererahvas hüüab teda küll vahepeal Mimmuks kuna ta on pisut pirts plikake.

Püüan talle iga päev aina rohkem meeldida aga ta ei taha kuidagi sellest aru saada. Mõistab mind valesti. Küll kutsun teda mängima, siis ma pesen teda ja annan musi ning kaisutan aga siiani ei ole asja saanud. Ohh neid naisi küll.

kõigepealt tuleb vaikselt kaissu pugeda...

siis üks õrn musike...

  

salaja, vaikselt aina lähemale... ja lõpuks hakkasime koos pesema.

Mina alla ei anna, küll ma talle meeldima hakkan.

Muidu läheb mul elu kenasti ja aina paremini. Armastan ikka mängida ja teen pererahvale rõõmu.

 

  Sain endale uued mängupallid, mis on väga lahedad. Pehmed ja karvased. Mulle ikka meeldib igale poole sisse minna, kuhu ainult mahun.. karbid, kotid, kausid jne. Perenaine oli jätnud kausi kapile ja mina mahtusin kenasti sinna sisse istuma ning siis kõlistasin kellukesega perele, et tulge sööma (selle kellukesega kõlistatakse tavaliselt pere sööma)... tegin neile tõmmeka:)).

Siin ma siis olen ja tunnen ennast väga hästi. Õues on küll praegu väga külm, üle 20kraadi aga ma siiski käin kasvõi korraks õues, et oma pissi sinna teha. Käin ka linde õunapuudel vaatamas, nad ju nii armsad ja ega päike on ka juba päris soe kui selle käes olla. Saab kohe mõnuleda.

Minul on ka uus hüüdnimi, mis paistab olevat pererahva lemmik... "Käpe" :) Selle nimega hüütakse ja räägitakse minuga koguaeg. Ju see on lihtne ja mugav ning mulle see meeldib.


26.07.11 Oi kuidas aeg lendab, juba on suve kõige ilusam aeg läbi. Loodus hakkab juba taanduma. Peaks nagu natuke ka endast märku andma. Elu läheb mul kenasti ja kiirelt. Olen terve ja naudin elu. Kirjutasin teile, et meile tuli ilus ja armas kassipreili Mamsell. Teda hüüdnimi on nüüd Mamsu. Minuga kahjuks ei ole ta siiani niimoodi sõbrunenud nagu mina ja perenaine soovime. Ta lubab mul enda kõrval olla, magada aga mängida ei soovi. Kui ma hakkan temaga mängima siis ta lihtsalt võtab oma teravad, pikad küüned välja ja näitab neid mulle. Ega mul muud üle jää, kui ikka ja jälle aina proovida ja proovida kuniks ma ta südame võidan. Alla ma ei ole andnud, ei kavatsegi. Mulle teeb see isegi lõbu kui Mamsu vahel tigedaks läheb:). Karvatuustid lausa lendavad ja mul on isegi valus aga ikkagi ma lähen teda mängima kutsuma. Ju siis tema eelnev elu on temast sellise pirtspreili teinud. Anname talle andeks ja aega. Perenaine on ka natuke nukker, et Mamsu ei ole kaisu/ sülekiisu, nagu ta tegelikult lootis. Kuid ta lohutab end sellega, et Mamsu on siiski väga armas kiisu ja ehk kunagi hakkab isegi süles olemist nautima. Mõnikord Mamsu läheb isegi perenaise sülle, kuid ainult siis, kui süüa on vaja nuruda:))). Üldiselt on Mamsu hea ja tubli kiisu ning muidugi väga kraatsiliste liigutustega preili.

Mina olen enamus ajast diivanikiisu ja kaisukas, kellele meeldib kaisus magada, eriti kui on külm. 

 Rettyga oleme ikka sõbrad ja mängime palju koos, kuigi vahel Retty väsitab/ tüütab mind nii ära, et pean ka temale küüsi näitama. Olen tal juba paar korda nina veriseks tõmmanud aga tema tuleb ikka mind kiusama. No eks siis ise teab. Pererahvas võiks juba kiiremini ühe koera endale juurde võtta, et ta meid kasse enam ei kiusaks. Las siis koerad mängivad omavahel. Koertel on ikkagi omad mängud ja kassidel omad. Me ei mõista teineteist alati õigesti.

Peremees ütleb pidevalt perenaisele, et sa hellitad Käpet liiga palju. Kuna ma magan tihti perenaise padjal ja see peremehele ei meeldi. Kui öeldakse: "ära lase endale pähe astuda", siis peremees, ütleb: Käpe enam ei astu, vaid lausa magab:))). Aga perenaise juures on nii hea magada, eriti padja peal. See on nii pehme ja mugav. Perenaine lubaski naljaga juba veel ühe padja voodisse tuua, minu jaoks ka:).

Kuna mulle meeldib igal pool kolada ja nuuskida siis ühel päeval tulin koju ning nina oli tahmane:) Ise ma olin rahul aga pererahvale tegi see nalja.

Ma olen ikka sama ilus, sama armas, sama tubli nagu ennegi ja olen isegi kaalus juurde võtnud. Pererahvas pani mind nüüd dieedile, kuna asi pidi juba üle piiri olema. Nad kahtlustavad, et saan kuskilt naabrite juurest ka süüa, sest nemad ei ole sööki vahetanud, söön ikka Bonaventura Cat adulti ja päeva kogus on ka samaks jäänud... või on mulle mõjunud Mamsellike:)). Vot ei tea. Kuid kõige rõõmsam on see, et nüüd saame jälle ka Arase sensitive konservi:). Asi on lihtne, ainult krõbuskeid süües, hakkas meil kõht streikima (kaka oli natuke verine). Perenaine avastas, et kui päevas natukegi konservi juurde anda, siis laheneb probleem kohe. Meie rõõmuks saame just seda head Arase konservi kuna perenaine soovib meile ainult parimat. Ta ütleb, et Konservil ja konservil on ikka vahe sees... seda minagi:). Reklaami me ei tee, eks igaüks proovib ise. Ega teilegi kõik vorstid, singid või lihad meeldi, ikka on teil oma lemmik toode välja kujunenud, sama on ka meil.

Kuulsin pererahva juttu pealt, et varsti plaanitakse koju tuua üks väike cavalieri preili. Ei tea, mis möll siis peale hakkab:)). Eks varsti asjast lähemalt. Ega siis midagi, ilusat suve jätku teile.


Ja ongi suvi möödas ning sügis täies hoos. Uhh, enam ei taha nii palju õues olla, seal on külm. Minust on jälle palju pilte tehtud, paneme mõned siia lisaks. Mulle on lisandunud ka uus hüüdnimi.. Siidipoiss/ siidikäpp:) kuna mul on nii pehme ja siidine karv.

Sügis päikest nautimas ja hoian ka samal ajal pererahval silmapeal, et nad kenasti õunu ja pirne korjaksid.

Ega ainult teil lugemisega uni peale ei tule, mul tuli ka:). Oli ikka raske kokkata perenaisel kui mina retseptiraamatu peale magama jäin.

Magan seal, kus mugav ja soe:). Ardi läpakas on just selleks loodud.

Olete ju kuulnud, et kui paned raamatu padja alla siis on hommikul luuletus peas. Vaatame, kas mulle ka midagi meelde jääb. Ma võtan ikka kohe laiahaardeliselt, ei hakka padjaga jamama.

  Siin ma jälle käisin puukuuris uudistamas ja jäin ämblike võrkutesse.

Orava liigutused, mänguasi kahe käpa vahele ja siis närima.

Jätke ainult sahtel lahti, need kohe mulle meeldivad. Olin juba end köögisahtlisse mugavalt sisse sättinud ja siis tuleb perenaine ning ütleb, et siin ei ole sinu koht. No mis teha, kui mulle meeldivad just sellised erilised kohad:).

Perenaine peab ka kõike nägema. Ma püüdsin vaikselt Mamsule kaissu pugeda aga igaks juhuks jäin siiski teki peale. Ega see preili on siiani selline pips, et mine tea, millal küüned välja ajab. Pigem olin ettevaatlik. Piisas selleski kui sain teki peal olla, ikkagi tema lähedal:). Küll ta on ikka armas preili.


Siin ma siis olen nüüd, üle pika aja. Käes on juba 2012a veebruari lõpp ja mina ei ole siia ammu midagi lasknud kirjutada. Aeg lendab kiirelt. Ei usukski, et varsti juba pool aastat möödas viimasest kirjutamisest. Minul on endiselt kõik hästi ja aina paremaks läheb. Sügisel käisime Mamselliga hambaarstil... perenaine lasi meie hambakivid eemaldada. Oi, kus siis oli naeru, kui me koju jõudsime, sest minul ei olnud veel narkoosi mõju kadunud. Mamsul oli selleks ajaks enam vähem korras aga minul ei tahtnud kuidagi üle minna. Ma olin nii purjus nagu üks korralik mees on pidu pannud. Tuigerdasin ja püüdsin joosta mööda tuba ringi, sest ma ju pole enne purjus olnud või kui olin siis lihtsalt ei mäletanud enam. Eks proovige ise aru saada, mis toimub, kui teile tehakse süst, siis jääte kenasti magama ning kui ärkate siis näete kõike topelt, pea on veel uimane ja jalad ei kanna hästi. No ega ikka ei ole meeldiv küll. Kuid õnnkes see olukord möödus ööga kenasti ja järgmiseks hommikuks olin normis. Peamine ikkagi ju see, et nüüd on minu hambad nii ilusad valged ja suu enam ei lõhna ebameeldivalt. Võin isegi Mamsut pesta:). Tegelikult ta seda ei laseks aga kui ta magab siis vaikselt ikka võib. Pesu käigus saab ka musid ära teha;). Ta on tõsiselt musi preili, kuid kahjuks enamus aja saan teda ainult kaugelt nautida. Ainult üks koht on, kus ta ei ole kuri, see on söögilaua ääres ehk siis nõudepesumasina peal:)), kus on meie söögikoht. Meie peame kõrgel sööma kuna muidu koerad võtavad meie toidu eest ära. Seal on meil turvaline süüa. Järgmisel pildil siis Mamsellile musi tegemine, läbi pesemise.

Minu kasuka värv on hulka tumedamaks läinud. Pruun on ikka tõsiselt ilus šokolaadi pruun. Perenaine on sellepeale paar korda öelnud, et ohh mu šokolaadi poiss. Nii, et nüüd olen veel ka vahel šokolaadi poiss:). Küll mul on palju hüüdnimesid. Kuid mulle meenub, et perenaisele ju meeldivadki just šokolaadi pruuni kassid.

Nagu näete, mulle meeldib poseerida. Kui ilusti palvetada, siis saab mõned krõbinad kaussi ka.

Meie 2011 aasta jõulud olid pisut erilised. Mulle toodi mängukaaslane :). Hea küll, hea küll, perenaise mitme aastane unistus täitus. Meile tuli väike cavalieri piiga nagu eespool olen maininud. Tema nimi on Bona Bonita. Bonita tähendab hispaania keeles "Ilus, kena". Ta on tõesti ilus ja armas piiga. Bonita oli kohe uudishimulik ja julge ning tegi kõigiga tutvust, kuid mina nii ei saa. Võõrast ei tohi kohe usaldada, mine tea, mis temas veel peitub. Alguses oli ta minust palju väiksem aga ma ikkagi pisut kartsin teda, kuid paari nädalaga saime sõpradeks. Huvitav oli ka see, et kui mina või Retty läheme Mamsule lähedale, saame kohe käpaga nii, et vahel nina verine, kuid nüüd Bonita võis teda lausa nuuskida, limpsida ja tema ei teinud mitte midagi. Ega ma ise olin ka samasugune, kui meie koju tuleb mõni võõras koer või kass siis lähen kohe kallale või vähemalt näitan, et sa pole siia tere tulnud. Kuid Bonitale ma kuidagi ei saanud sedasi teha ega näidata. Võtsin ta rahulikult vastu, kuigi pean ütlema, et hoidsin siiski ennast pisut turris ja olin kohe valmis pigem ära jooksma, kui oleks talle haiget teinud. Pererahvas arvaski, et ju me saime aru, et ta on alles laps ja teda tuleb hoida. No muidugi hoiame ja kuidas veel. Öeldakse ju, et ära tee seda teistele, mida sa endale ei taha!

 Küll on tore, ma saan nüüd kellegiga mängida. Mamsu on ju ikka siiani preili, kes ei mängi teistega. Ega ma siis enam tüüta Mamsut, kuigi vahel ikka luuran teda kuskil ukse taga või ajan niisama taga. See on ju lõbus. Kuid nüüdsest on siis mul mängukaaslane, kes on ka minuga mängimisest huvitatud. Kuigi jah, Retty mängib ka, kuid tema teeb mulle pisut haiget, kuna ta on nii suur ja ei oska minuga arvestada. Muideks, nüüdsest on ka (tänu Bonitale) Rettyl uus hüüdnimi, ta on meie "Vanaema".  Bonita kasvab kiirelt ja nüüdseks on ta juba minu suurune ning pidi kasvama veel minust pisut suuremakski. Ta läheb igapäevaga aina osavamaks, kiiremaks ning tugevamaks ka veel. Alguses mängides oli ta nii kaval, et kui minust jagu ei saanud siis hakkas kiuksatama- appi hüüdma. Kuid nüüd tuleb vahel minul hoopis susiseda, häält teha, et ta aru saaks, et ma enam ei jaksa või siiski... olen ise ka pisut kaval, näitan, et mul on valus ja ta jätab kohe rahule ning siis saan jälle mina teda uuesti rünnata:). Mängime päevas mitmeid kordi nii, et saame teineteist täiega ära väsitada.

Kuid ega me ainult ei mängi koos, me magame ka koos. See on nii hea ja armas tunne, et ta lubab mind enda kaissu. Esimene kaisus olemine oli juba paar nädalat hiljem, kui ta meile tuli. Kuid esimene kord tuli vaikselt tema juurde hiilida, et ta ei märkaks mind, sest ta arvas, et soovin mängida ja siis ei tulnud magamisest midagi välja. Kuid hiljem hakkas ta aru saama, et soovin ainult kaissu.

Bonita on nõus isegi oma pisikest pesa minuga jagama ja mahume kenasti ära ka:).

Pererahvas sattus peale kui mina pugesin vanaema Retty ja Bonita vahele kaissu. Nagu te teate olen mina väga korralik ja puhas poiss. No ja muidugi tuli siis ka üks väike pesu naistele ära teha. Kõige pealt Bonitale siis natuke ka vanaema Rettyle ja lõpuks tegin ka endale.

naudime pesemist...

natuke ka vanaemale pesu, kuid ta on siiski liiga suur, et teda pesta...

 

nüüd tibake ka ennast puhtamaks....

ning siis uuesti Bonitat, kuna tal oli pealagi mingi möksiga koos. Ei tea, kas minu keel on nii kare, et Bonita kaua pesu ei soovinud, kuigi mingihetk ta täiega nautis. Vahepeal tuli lausa kinni hoida, et ta eest ära ei läheks, ega siis tüdruk määrdunud tohi olla.

ja põgeneb... keel veel pikalt, pikalt järele.

Nii mööduvad nüüd minu päevad, mängides, kaisutades ja pestes Bonitat. Muidugi, Bonita on nii viisakas, et vahepeal peseb mind ka ja jagab musisid vabalt. Me oleme rõõmsad ja õnnelikud Bonita üle. Perenaiselt: Triin (Bonita ema omanik) ja Hardi (Bonita isa omanik), ilma teie nõusolekuta ei oleks meil Bonitat. Me ei väsi kordamast... SUURED TÄNUD TEILE!  Meil on kodus nüüd jälle armas- ilus ja tore cavalier!!

Nüüd ma saan aru, miks perenaine cavalierist nii palju unistas ja rääkis. Minagi oleksin unistanud, kui ma oleksin teadnud, kes on selle cavalieri taga. Ma ei osanud unistadagi sellest:)). Cavalier on tõeline seltsikoer, perekoer ja armastust täis koer. Aga nüüd läheme eluga edasi ja eks näeme, mis üllatused mind veel ees ootavad.


Täna 28.10.2014 saab meie Bonitake juba 3 aastaseks. Palju, palju õnne Bonitake. Ohh jaa, minul on ka ju täna sünnipäev :). Saan 7 aastaseks. Kas tõesti on aeg nii kiirelt möödunud, et peaaegu kolm aastat ei ole me siia kirjutanud. Selle ajaga on palju asju juhtunud. Väike üle vaade siia.

2012 a. märtsis juhtus Bonitaga väike õnnetus. Meie Retty valvas ukse taga peremeest ja Bonita rumaluke jooksis õuest tulles talle musi andma aga Retty sai sellest valesti aru ja hoiatas teda, et ära lähene, kuid hoiatus lõppes valusalt. Retty hammas riivas Bonita silma ja silm sai viga. Pererahvas läks kiirelt Bonitaga loomakliinikusse, kus tehti talle mitme tunnine operatsioon. Silm sai kenasti küll paika, kuid enam ei ole päris see, mis oli enne. Õnnetus lõpes siiski üpriski õnnelikult. Bonita paranes mitmeid kuid ja kandis kaelust, et silma sügada ei saaks ega õues ei vigastaks seda. Lõplik arsti diagnoos: silm küll töötab ja näeb, kuid nägemist segab silma peale kasvanud kaitsekiht. Bonita on endiselt väga õnnelik ja rõõmus sõbrake, temal nagu ei olekski midagi juhtunud. Valu möödus ja ununes ning on endiselt elurõõmus kutsuke, kes tahab ikka ja jälle musitada kõiki. Temast on kasvanud imeilus preili.

2013a. kevadel oli minu elus üks kurb sündmus. Minu kallis Mamsell viidi uude koju, sest ta ei sobinud teiste loomadega koos elama. Kahjuks oli ta harjunud üksinda elama ja ei suutnud 2 aastaga harjuda, et tema kõrval on veel keegi teine. Ta sai endale väga toreda perenaise ja olen kuulnud, et ta on seal õnnelik. Kuid mina alguses suurest kurbusest ei söönud enam hästi ja läksin päris kõhnaks. Ma armastan seda preilit väga. Perenaine oli pisut mures aga siiski olen tänaseks jälle kenasti kosunud ja kurbusest üle saanud.

Mina käin endiselt päeval õues põllul hiiri jahtimas ja vahel toon ikka perele ka lihapalukest, kuid nad siiani keelduvad vastu võtmast. Kiidavad mind aga ise ei söö. Ega ma tegelikult ise ka neid ei taha aga pere eest tuleb ju hoolt kanda. Tõin siis ühel korral jälle linnukese, ehk sobib. Bonita oli kohe maias ja soovis seda endale, kuid mina siiski viisin selle pererahvale. Kui ma oleks selle kasvõi korraks maha pannud siis Bonita oleks selle ära napsanud. Ma ei tohtinud seda enne maha panna, kui pererahva juurde jõuan...

Kui päeval on liiga palav siis lösutan kuskil varjus, et end jahutada ja oma ilusat šokolaadi kasukat pleekimise eest hoida.

 

2014a. 26.märtsil sai Bonitast ema. Mina alguses vaatasin neid lapsukesi nagu väikeseid imesid ja ega ma ei julgenud eriti neid isegi mitte nuusutada. Kiuksusid ja vängerdasid seal oma pesas, hoidsin neist eemale, ma isegi ei läinud sinna tuppa, kus nende pesa oli. Siin nad on, need armsakesed.

Kui nad aga suuremaks kasvasid ja koera näod peas olid, siis hakkasid nad mind huvitama. Nendega saab ju mängida, nad on minust isegi väiksemad. Lähen teen nendega tutvust. Esmalt jälgin kaugemalt...

aga julge Emmy, tuli mind ise musitama. Ega ma kade ole musidega...

oodake, oodake, palun ikka üks haaval.

Emmy on ikka see tüdruk, kes mind ei karda ega pelga, tuleb ise kallisid soovima...

no ja musid käivad ka alati asja juurde.

Oo, oot, see on kuidagi imeliku värvi kutsu, ma ei ole sellist värvi veel näinud. Kõige pealt luurame seljatagant, kas on ohutu...

väike tutvus, vaatame üle...

ohh, sobib küll mängimiseks....

aga siiski piirdusime ainult musidega.

Bonita lapsed läksid kõik oma kodudesse ja ma ei saanudki nendega palju mängida :(. Ootan juba uusi lapsi, et siis rohkem nendega aega veeta. Nüüd ma olen kindlasti nendega julgem ja tean, et nad mind ei ohusta ning võin nendega natuke mürada.

Siin ma lihtsalt naudin päikest ja unistan.

Olen sportlik ja liigun palju ning söön ainult kvaliteetset toitu, kuid siiski suutsin haigeks jääda ja pererahvas väga muretses. Ma ei söönud, ei liikunud, vahepeal oksendasin ja kõht oli korrast ära. Mind viidi arsti juurde ja tehti analüüse ning sellest järeldati, et mul on pankreatiit. Sain ravi ja nüüdseks olen terve. Ravi aeg oli päris jube, topiti kaks korda päevas mingeid imeliku maitsega rohtusid otse kurgust alla. Ma natuke püüdsin vastu hakkata kuid ega perenaine alla andnud, ikka sai need rohud mulle sisse. Ma ei saanud nädal aega õue, see oli kohutav. Eilsest alates sain siis jälle õue ja ma tundsin rõõmu... lõpuks ometi olen jälle ÕUES! Mis te arvate, mis ma kohe tegin?

Edaspidi luban, et nii pikka kirjutamise vahet ma ei jäta. Kui just elu samamoodi edasi läheb siis lihtsalt ei ole midagi kirjutada.

Täname, et olete meiega!

...tagasi