Enamik kasvatajaid on hankinud esimese koera perelemmikuks. Tulevast koeraharrastust suunavad nii esimese kutsika kvaliteet ja eeldused kui ka omaniku enda huvi - mõnest tuleb näitustel käija, teistest koerte koolitaja, paljudele piisab vaid koera olemasolust lemmikuna, kuid on ka selliseid inimesi, kellele esimene koer on nii ränk kogemus, et nad ei võta enam kunagi koera. Koerad on erinevad, samuti ka koeraomanikud ning kõik on õnnelikud, kui kasvataja oskab sobivad paarid omavahel kokku viia. Kõik ei sobi omavahel - aktiivne kutsikas peres, kus kellelgi pole aega ega tahtmist talle piisavalt tegevust leida või innukas harrastaja lemmikuga, kes kõige meelsamini diivanil pikutab, polegi nii harvad juhused.
Põhiline osa kutsikaostjatest on nn tavalised inimesed, kes soovivad endale toredat lemmikut. Vaid haruharva kohtab inimesi, kes on teinud enne kutsikaostmist eeltööd ja teavad täpselt, mida tulevaselt lemmikult ootavad ja loodavad. Just neis inimestes ongi varjul uued koeraharrastajad, kui neid osata õigesti suunata.

 
Alustades kasvatustööd on kõige olulisem õige aretusemase valik. Tihti juhtub, et koeraharrastusest kaasa tõmmatud inimene planeerib kutsikaid. On hea, kui koer juhtub olema heast sugupuust, heade näitusetulemustega, hea iseloomuga ja terve.
Tihti on aga algajate viga see, et ei olda oma koerte hindamisel piisavalt objektiivne, sest esimene koer on omanikule nii kallis ja tähtis, et pärsib inimese kriitikameelt. Kätt südamele pannes on oluline endalt küsida, kas minu koer on just nii hea, et temaga alustada oma tulevast aretustööd. Koertele endile on tegelikult ükskõik, kas nad on aretuskoerad või tavalised perelemmikud. Esimesel koeral on suur väärtus ka ilma aretustöös osalemata - ta on avanud ukse koertemaailma, pannud aluse armastusele ja huvile selle tõu vastu.
 
On väga palju nii öelda rusikareegleid, mille tundmine on kasuks aretustööga alustavale inimesele. Kindlasti on väga oluline hinnata nii koera ennast kui ka tema sugupuud, mille uurimisel võib selgelt näha päranduvaid omadusi. Meeles tuleks aga pidada seda, et sugupuu ei tee koerast paremat koera kui ta tegelikult on. Usaldusväärsust koera hindamise juures lisavad ka tema õed ja vennad, kuid samas võib õdedel ja vendadel olla ka täiesti erinev genotüüp. Kõige usaldusväärsem kriteerium aretuse juures on koera järglased, kes annavad pildi koera omaduste päritavusest. Tõuaretusest võime rääkida ainult siis, kui head isendid jätavad endast maha rohkem (paremaid) järglasi kui halvad, seda saab aga kordineerida ainult planeeritud ja sihipärase aretustegevusega, kusjuures kõige olulisem on, et aretuses kasutatavad koerad esindaksid vähemalt oma tõu keskmist taset, veel parem kui nad oleksid üle keskmise taseme.
 
Missugune oleks hea aretusemane, kellega oma tööd alustada? Aretuseks sobilik emane ei pea olema mingi superkoer, tihti on ta täiesti tavaline koer. Kindlateks omadusteks, mis peaksid ühel aretuskoeral olema, on standardile vastav suurus, heade proportsioonidega kehaehitus, hea luustik, hea pea, tõule vastav iseloom ja terve tervis. Oluline, et ta kannaks endas tõule vastavat tüüpi, sest just tüüp on see, mis kulgeb tugevalt suguvõsas (liinis). Seepärast on väga oluline tunda tõustandardit, et mõista mida mõeldakse "õige tüübi" mõiste all. Selleni jõudmiseks on vaja õppida tundma koera anatoomiat ja füsioloogiat üldisemas plaanis, samuti on tüübi hindamise juures väga oluline antud tõugu kasvatavate kohtunike nägemus meie koerast.
Väga tähtis on koera iseloom, koera soetades tasub alati vaadata ema iseloomu, sest kutsikad omandavad paljus oma ema käitumismalli.
Kõige tähtsam on aga tervis, sest iga koeraomanik soovib endale tervet ja pikaelist sõpra. Kui rajada aretustöö emasele, kellel on terviseprobleeme on nendest lahtisaamine väga raske. On väga tõenäoline, et nad kerkivad tulevikus taas esile, samuti võivad vead tihti jääda peitu geenidesse, olles siis jälle varmad järgmistes põlvedes välja hüppama. Seepärast tuleb endale mingeid tervisealaseid riske võttes valmis olla neile tulevikus palju tähelepanu pöörama. Kindlasti ei tohi terviseprobleeme aretustöös maha vaikida ja eitada, sest sellel võivad olla väga saatuslikud tagajärjed. Kuigi ei ole olemas ühtegi päris haigustevaba sugupuud, on aga väga hea, kui teatakse sugupuudes esinevaid riske, sest nii saab vältida vigade kordumist. Loomulikult ei saa ükski kasvataja välistada looduse apse - aeg- ajalt sünnib ikka haigeid kutsikaid või löövad pärilikud haigused välja alles täiskasvanueas. Küll aga saab iga kasvataja riske minimeerida koerte pideva jälgimisega, aretatavate koerte iseloomude uurimisega ning valikute tegemisega tervete koerte kasuks.
 
Aretuses tasub olla kindlasti pigem ettevaatlik ja mitte seada väga suurejoonelisi ja kiireid eesmärke. Oluline on kannatlikkus ja järjepidevus, oodata ära tulemused ja mitte liialt kiirustada. Kasvatustöö eeldab tingimusteta pühendumist, see ei ole asi, mida panna aeg-ajalt kuskile kõrvale kui villand saab. Koerad on pereliikmed, kelledega tegelemine on omaniku töö ja kohus - on selge, et nad võtavad suurema osa kasvataja energiast ja ka ajast. Et jõuda mingile eesmärgile tuleb kasvatustööd teha südamega. Kasvataja teab, et aretuses looduslik valik ei toimi - kasvataja on see, kes seab endale sihid ja eesmärgid, milleni ta tahab oma aretustööga jõuda. Samuti võtab kasvataja endale vastutuse möödalaskmiste ja vigade eest, mida võib aretuses ette tulla.
Kõik kogenud kasvatajad teavad, et soovitud tulemusteni jõudmine võtab aega mitmeid koerapõlvi. On suur õnn, kui aastate möödudes võib kasvataja oma pesakonda nähes nentida, et see on just see tulemus, milleni ta tahtis jõuda. Pesakonna ühtlus, millest võib järeldada õnnestunud aretustööd, on kindlasti üks näitaja, mis tõestab eelnevate põlvkondade liinide sobivust.
Tihti on üks tõsisemaid komistuskive just koeraomanike liigne vajadus aretada. Eesmärkideni püütakse jõuda väga kiiresti, kasutades liigset sugulusaretust. Sellistel juhtudel võivad kannatada paljud järglaste omadused, iseloom ja eelkõige tervis. Väikesel maal võib sugulusaretus saada väikesele tõule saatuslikuks, kuna kasutatakse üleliia palju nn. aretusmatadoore (isaseid, keda kasutatakse väga sageli). Paljud negatiivseid geene kandvad isendid saavad neid sel juhul aktiivselt levitada ja seega on olemas oht, et mingi üldine haigus pääseb tõus võidutsema. Seetõttu on oluline kasvatajate tegutsemine geenibaasi piisavalt laiana hoidmise osas.
 
Mitmel põhjusel pööratakse aretuses palju tähelepanu välimikule. Põhiliselt sellepärast, et seda on kõige kergem märgata, see toob koerale näitustel tiitleid ning paneb kutsikaostjaid koerte vastu huvi tundma. Väga oluline on seejuures huvilistele selgitada, et välimikuviga on tegelikult üks väiksemaid, mida annab tihti korvata, valides paarituseks sobiliku isendi. Palju tõsisemad on aga iseloomu ja tervisevead, mida tuleks seetõttu seada välimikust ettepoole. Seepärast on sobivaid aretusisendeid otsides väga oluline kohtuda koera vanematega, uurida koera sugupuud ning vanemate iseloomu ja küsida võimalusel näha vanemate terviseuuringute tulemusi. Kohusetundlik kasvataja oskab kindlasti neile küsimustele vastata.
 
Eesti mastaapides oleks cavalieride üldise arengu seisukohalt väga tervitatav, kui võetaks vaevaks enne isase koera ostmist läbi mõelda, kas koera soovitakse ka aretuses kasutada ning seejuures mõelda, milline peaks olema sel juhul koera sugupuu, mis emastele sobiks. Emase puhul võiks mõelda, millised liinid on meil juba olemas ning kas need rahuldavad omanikku. Kui ei, tasub välispaaritusi sooritades alati tõuühingust ja kogenud kasvatajatelt nõu küsida, sest pildil nähtud supersugupuuga isane ei pruugi sugugi häid järglasi anda. Aretusplaane ellu viies on väga oluline hoolikas kodutöö!
 
Selleks, et aretusega kuhugi jõuda, peab antud tõug väga huvitama ja sellesse tuleb süveneda, samuti peab kasvatajal olema suur õppimistahe. Kasvataja peab tundma üldisi aretuspõhimõtteid ja tõu ajalugu. Võimalusi selleks on palju - internet, erialane kirjandus, ajakirjad, koolitused. Samuti on väga palju õppida kogenud kasvatajatelt. „Koerainimesed" on tavaliselt väga toredad ning abivalmid ja aitavad hea meelega uutel huvilistel areneda. Väga oluline roll on tõuühingutel, mille tegevuses osalemine on ka tähtis, samuti saab algaja koeraomanik sealt professionaalset nõu ja abi oma tegevuse arendamiseks õiges suunas.
Väga tähtis kriteerium aretuse juures on nn "värske vere" sissetoomine, seda eriti sellistes väikestes riikides nagu Eesti, kus on populatsiooni seisukohalt eriti oluline hoida geenibaas võimalikult lai, kasutades aretuses võimalikut palju eri kombinatsioonidest pärit isaseid. See on väga tähtis mitmel põhjusel, sest kujutagem ette, mis juhtub kui isasel, keda on kasutatud aretuses väga palju, ilmneb mõni pärilik haigus, see võib anda suure hoobi väga suurele arvule koertele.
Just kasvataja on see, kes saab protsessi oma teadlikku aretustööga positiivselt suunata, kasutades aretuses ainult uuritud tervisega, erinevaid isendeid. Vana tõde on ka see, et tiitlid ei ole päritavad, haigused aga küll, seepärast ei tasu lasta ennast pimestada pikast tiitlitereast koera nime ees.
 
Kindlasti on üks olulisi tahke, mida kasvataja hakkab tajuma alles kasvatustöö arenedes, suur vastutus. Vastutus ühiskonna, koera, kutsikaostjate, tõu ja tõuorganisatsiooni ees. Oluline on anda endale reaalselt aru enda võimalustest, hoides koerte hulka sellisena, et kõigile koertele oleks tagatud vajalik hoolitsus. Kutsikatele on oluline valida just neile sobivad kodud, võttes arvesse nende iseloome ja pere elustiili. Kutsika müümine on ostutehing nagu iga teine ja ostja peab täpselt teadma, millist kaupa ta ostab ja kas see vastab tema soovidele. Vastutus ostja ees ei lõpe aga müügihetkel, vaid kestab koera surmani. Probleemide ilmnedes on oluline alati ühendust võtta, et neid koos lahendada. Arvestama peab ka sellega, et tõsine aretustöö nõuab suuri investeeringuid ja vale on arvamus, et sellega on võimalik rikastuda. Sellest tulenevalt minnakse ka tihti libedale teele, kus kasvatajaid valdab nn "kennelpimedus", ja aretuses kasutatakse ainult oma koeri.

 
Kasvatajaks suure algustähega ei sünni keegi, selleks kasvatakse läbi oma õnnestumiste ja eksimuste. Tagasilöögid aretuses on normaalne nähtus, kindlasti ei tohiks nendest mööda vaadata, või mis veel hullem, neid maha salata. Ainult eksimusi realistlikult analüüsides saame liikuda parema tulemuse poole. Niikaua kui me teeme aretustööd oma südant ja mõistust kasutades, mitte materiaalset jõukust ihaldades, saab meie tõu käekäik minna ainult paremaks.

 

...tagasi